silmad

Ma vihkan eilaseid asju.
Nende hulka qlub kindlasti yliaeglane netiyhendus. Siin (neurokirurgia palatites) on wifi olematu & kasutuskõlbmatu, n-pulk ka miskipärast venitab qmmi. Nii et sel ajal, q mõne pildiocingu vastused laevad, jõuan ma mitu ringi suurt kinnast qduda.
Oo! Kindaqdumine, armas, mõtlik ning matemaatiline mõnu. Qna mul ei ole kaasas yhtegi mustrilehte, siis kasutan omaenda mälestusi kihnulaadsetest ruudumustritest, sest netis leiduvad näidised on pildi järgi liiga keerulised järgi teha.
Miskipärast tekib minus aeg-ajalt vastik ärritus, väljapääsmatu viha. Mul on siis tunne, nagu olexid käed kleepuva s:taga koos, see pilt tuleb silmi sulgedes imeselge & elutruuna ette. Ka täna pures see mind yxjagu aega, põhjusex ikka teiste inimeste lollus, laisqs, hoolimatus vms. Qna halvad tunded on amorfsed, kindaqdumine aga vägagi matemaatiline, st korrastet mõttetegevust nõudev töö, siis olen pärast mõningast kindatööd jälle maailmaga suht rahul.
...............................................
Ma ei tahax siin ilusas valges toas, kondicioneerit õhus & valuvaigistite mõnususes hakata omaenda syngeid kogemusi & vastiqid isiqomadusi arutama. Piisab sellest, q ma ise tean, q ebameeldiv see kõik on, ning et lõpuni ennast taolisest kraamist puhtax pesta ei ole võimalik. Jah, ma olen tegelnud aastaid enesesisendustega ning täna suudan naeratades tugevat valu & usqumatuid lollusi taluda, qid yhe vastu ei saa - meelelaad, synge, pideva ahistustunde ning tagakiusamise all kannatav päkapikk istub & ootab. Ma suucin endale kasvatada helge, maailma vastu huvi tundva, armastust vajava & pakqva ning inimeste sekka sooviva poole, qid praegu tundub, et ma ei kanna seda välja, et ma olen vale inimene vales kohas, teen asju valesti ning peaxin hoopis kiiresti lõpetama & lahqma, enne q asjad tõsiselt vussi lähevad.
Mul ei ole qskil hea olla.
Selle vastu on ainult 1 rohi: tegucemine. Võta kätte labidas, arvuti, pesumasin, kitarr, & elule tekib mõte, värv & sisu. Tee midagi, & su maailm on saanud paremax, astunud sammu kaugemale valusast mõttetusest. Aga niisama olla, tunda mõnu lõõgastusest, nautida iseenda olemasolu... no ei tööta. Ma ei naudi lõpuni oma võimeid ega olemasolu. Tunnen, et olen selle eest võlgu, et tegeliqlt ma pole neid väärt ning pean maailmale peale maxma selle eest, et tohin tema hyvesid kasutada.
Selle taustal on väga raske ennast toppida looduse poolt kaasa antud ilusatesse rollidesse. Yhest kyljest peaxin ma oma olemasolu õigustama & pidevalt elu arveid maxma, teisest kyljest peaxin ma looduse poolt kaasa antut kasutama & olema kaunis, haritud ning särav naine, yhiskonda edasiviiv & qltuurikandev vaimuinimene. Oh, q hästi see viimane kõlab, paraq saavad teised selle rolliga palju paremini ning anderikkamalt hakkama.
Minu eluylesanne olex ilmselt omaenda puudustest suuta yle olla & anda teistele, eriti lastele kõike seda, mida nad suudavad vastu võtta. Teha neist endaga hakkama saavad, targad, hoolivad, iseseisvad, loomingulised inimesed. Supikeetmine ning mutrikeeramine on pealispind. Sugu ei tohi kedagi määratleda ega ahistada, vaid kaunistagu inimest.
Arvake, kes meie peres lastele biotoopidest ning lennumasinate ajaloost räägib? Seesama, kes õpetab voodit tegema. Ei ole paremat q näha, et lapsed saavad sinust aru, õpivad, kasvavad mõtlevatex inimestex. Oi, qidas ma kardan, et oma hädadega keeran midagi tuxi.