Tuesday, June 28, 2011
Sunday, June 19, 2011
palav armastus
Suvi algas hullumeelse troopikanädalaga. Qna mul on mõned lõunamaa taimed, siis suucin soojalaine yle elada koos vandaliste &t troopika-asukatega mõnuledes. Sooja, valget ning elustavat oli oodatud pikka aega, nyyd on see siis käes.
Eelmises postis kirjeldatud entroopia on mõnevõrra qju muutnud. Oscin mõned kõvemad transpordivahendid & tööriistad ning korraldasin materjalide paigutuse ymber e kärutasin kraami alla hoovi niimoodi, et majaymbrus on enam-vähem OK. Krunt on meil niisugune, et tehnikaga hoovi ei pääse, kõik tuleb käsici laadida. Mind häirib oluliselt vähem kaootiline tuhaplokihunnik vana laudavundamendi kõrval (andke andex, ma pole laotõstuk) ning sorteerimata puit qri ees. Ehkki hoovi pinnase tasandamine, kärutamine &ms on pooleli, sest mees reageeris mu ettepaneqle qri II osa ehitada veidi liiga kiiresti, irw, ka yllatasid oma suurusega vundamendikivid, mida me isegi 2-kesi ei jõudnud liigutada. Aga mu abikaasi head tahet peab austama. Ning asjaolu, et meil siin kohapeal ei ole MITTE MIDAGI. Iga qradi lauajupp ning kruvikilo tuleb qskilt OSTA ning KOHALE TUUA. Sorteerimata puiduvirn rõõmustab mind sellepärast, et pole mitte kalli raha eest ostet sinet täis, suvepuidu-hädadega osalt hallitav & kiireltkõdunev saekaatri pask, vaid meie seast lahqnud äiapapast maha jäänud ilusa, seenevaba korraliq qrimaterjaliga, mida Papa ise ei jõudnudki yles lyya. See puit on nii ilus, et mingi osa sellest võtan tööriistariiulite jms parema tegemisex, q höövlit kannatab. Ma armastan korralikq vana puitu, yle selle pole yxki teine mööbli- ega ehitusmaterjal. (Kivide hyvedest teinekord, exole.)
Lastel on koolid & aiad läbi. Nyyd ootab ees 2 1/2 qd tegusat suve koos hõimlastega. Hommiql putru vms, mida EI TAHA, lõuna ajal salatit, pastarooga vm sööki, mida EI TAHA, ning õhtul PALUN SYYA. Aga paar esimest meciqt päeva asenduvad peagi tervisliqma rutiiniga, qs syyaxe peaaegu kõike, mida potike keedab.
Mulle meeldib, et lapsed ka kodus saavad olla. Muide qmbki meist, vanematest peab veel päris mitu aastat väh 2 qd suvel lastega kodus olema, sest aialapsi ei ole juulis ega augustis qhugi panna, samuti on väixematel koolilastel ohtlik omapead jääda, variante, st hoidjaid pole. Qna kodus on samuti palju tööd, aga meie lapsed on juba päris asjaliqd, siis ei ole see tegeliqlt sugugi paha. Mulle meeldib, q rahvas toimetab, aeg-ajalt saan kellegi endale appi qcuda, või pean riistad käest viskama & midagi õpetama, seletama, andma, lahendama.
Vahepealne pikk paus plogimises tuligi õuestoimetamisest. Ka ei viici, suuda ega pea enam vajaliqx kirjutada nii stiilipuhtalt, qjundliqlt, poeetiliselt &m ambicioonikalt, q mõne aasta eest. Elu on päris mitmed sakid, soovid, vajadused, osqsed sundinud kõrvale panema v ära qlutanud.
Mõndagi ilusat tuli meelde, q paari päeva eest ämma pool aiapidul olime, noorele sugulasele ylikoolilõpux lillekest viimas. Mees käskis mul kitarri kaasa võtta. Selckonnas aga oli veel 1 pilli valdav noormees ning õhtu qjunes ysna meeldivax. Mul oli yle väga, väga pika aja kellegagi elusast muusikast rääkida, qna pillimängijaid meie peres rohkem pole. Qid lauluviisi võeti yles hää meelega. Muusikas on midagi asendamatult ilusat & hingeravivat.
Mul on väga mitmetest oma elus puudu v vigasex jäänud asjadest sigakahju, qid teatud valusat rõõmu valmistab teadmine - parem hilja, q mitte qnagi, ning peaaegu kõike on võimalik osta & teha, eriti tervist. Lõpetusex - ma ei ela teistele, vaid iseendale & oma lähedastele. Kogu mu imeilus, rõõmus, suur & sõbralik maailm on mu peas ning ma ei pea seda qskilt ocima minema. Rõõmu viiulihelid murendavad valu.
Eelmises postis kirjeldatud entroopia on mõnevõrra qju muutnud. Oscin mõned kõvemad transpordivahendid & tööriistad ning korraldasin materjalide paigutuse ymber e kärutasin kraami alla hoovi niimoodi, et majaymbrus on enam-vähem OK. Krunt on meil niisugune, et tehnikaga hoovi ei pääse, kõik tuleb käsici laadida. Mind häirib oluliselt vähem kaootiline tuhaplokihunnik vana laudavundamendi kõrval (andke andex, ma pole laotõstuk) ning sorteerimata puit qri ees. Ehkki hoovi pinnase tasandamine, kärutamine &ms on pooleli, sest mees reageeris mu ettepaneqle qri II osa ehitada veidi liiga kiiresti, irw, ka yllatasid oma suurusega vundamendikivid, mida me isegi 2-kesi ei jõudnud liigutada. Aga mu abikaasi head tahet peab austama. Ning asjaolu, et meil siin kohapeal ei ole MITTE MIDAGI. Iga qradi lauajupp ning kruvikilo tuleb qskilt OSTA ning KOHALE TUUA. Sorteerimata puiduvirn rõõmustab mind sellepärast, et pole mitte kalli raha eest ostet sinet täis, suvepuidu-hädadega osalt hallitav & kiireltkõdunev saekaatri pask, vaid meie seast lahqnud äiapapast maha jäänud ilusa, seenevaba korraliq qrimaterjaliga, mida Papa ise ei jõudnudki yles lyya. See puit on nii ilus, et mingi osa sellest võtan tööriistariiulite jms parema tegemisex, q höövlit kannatab. Ma armastan korralikq vana puitu, yle selle pole yxki teine mööbli- ega ehitusmaterjal. (Kivide hyvedest teinekord, exole.)
Lastel on koolid & aiad läbi. Nyyd ootab ees 2 1/2 qd tegusat suve koos hõimlastega. Hommiql putru vms, mida EI TAHA, lõuna ajal salatit, pastarooga vm sööki, mida EI TAHA, ning õhtul PALUN SYYA. Aga paar esimest meciqt päeva asenduvad peagi tervisliqma rutiiniga, qs syyaxe peaaegu kõike, mida potike keedab.
Mulle meeldib, et lapsed ka kodus saavad olla. Muide qmbki meist, vanematest peab veel päris mitu aastat väh 2 qd suvel lastega kodus olema, sest aialapsi ei ole juulis ega augustis qhugi panna, samuti on väixematel koolilastel ohtlik omapead jääda, variante, st hoidjaid pole. Qna kodus on samuti palju tööd, aga meie lapsed on juba päris asjaliqd, siis ei ole see tegeliqlt sugugi paha. Mulle meeldib, q rahvas toimetab, aeg-ajalt saan kellegi endale appi qcuda, või pean riistad käest viskama & midagi õpetama, seletama, andma, lahendama.
Vahepealne pikk paus plogimises tuligi õuestoimetamisest. Ka ei viici, suuda ega pea enam vajaliqx kirjutada nii stiilipuhtalt, qjundliqlt, poeetiliselt &m ambicioonikalt, q mõne aasta eest. Elu on päris mitmed sakid, soovid, vajadused, osqsed sundinud kõrvale panema v ära qlutanud.
Mõndagi ilusat tuli meelde, q paari päeva eest ämma pool aiapidul olime, noorele sugulasele ylikoolilõpux lillekest viimas. Mees käskis mul kitarri kaasa võtta. Selckonnas aga oli veel 1 pilli valdav noormees ning õhtu qjunes ysna meeldivax. Mul oli yle väga, väga pika aja kellegagi elusast muusikast rääkida, qna pillimängijaid meie peres rohkem pole. Qid lauluviisi võeti yles hää meelega. Muusikas on midagi asendamatult ilusat & hingeravivat.
Mul on väga mitmetest oma elus puudu v vigasex jäänud asjadest sigakahju, qid teatud valusat rõõmu valmistab teadmine - parem hilja, q mitte qnagi, ning peaaegu kõike on võimalik osta & teha, eriti tervist. Lõpetusex - ma ei ela teistele, vaid iseendale & oma lähedastele. Kogu mu imeilus, rõõmus, suur & sõbralik maailm on mu peas ning ma ei pea seda qskilt ocima minema. Rõõmu viiulihelid murendavad valu.
Subscribe to:
Posts (Atom)