zen

Kas teil ei teki aeg-ajalt tunnet, et aasta on jälle 75, te olete veel õndsas teadmatuses kirjaosqsest & silmapiiritagustest imedemaadest, taevas on värskelt pyhitud ning puulehtede värin on maailma ilusaim asi?
Mitte, et mu elus olex kõik parim, turvalisim, muretuim. Lihcalt - õpin jälle detailidest rõõmu tundma, leidma tuge asjadest, mis ei muutu ka siis, q sinu silmavalguse qstutab sulle lagipähe lajatav saapatald. Qlge koos jõega, siis lainetus ei löö su laeva ymber...
Praegu ongi jälle 30 aastat vana valgus akna taga. Mõned asjad saavutavad su elus
õige mõõtme alles siis, q nad on tänasest hetkest piisavalt kaugel. On aga asju, mis ei mahene ega parane ka aastakymnetega. Me ei peagi kõigest yle saama ning qritegusid ei pea andestama. Kysimus on ainult selles, kas ma täidan iga oma vaba hetke ning mõttepausi negatiivse emociooni, viha edasikerimise ning sisemise kiunuga, v suunan pilgu tulevikq, tuletan meelde põnevaid ideid, harin & parandan ennast? Saatuse vang v vaba inimene vabal maal? Alati valmis pexu kannatama & mõnuga ebavõrdsesse kisklusse tormama, v lahqma viisakalt, q su kysimustele ei vastata? Kaua qlub aega, et kasvatusega koos saadud negativismist & enesehävituslikqsest kasvatada tulevikqvaatav ning kõike elusat säästev mõtteviis? Millal saab kyyrakast traatmehikesest vapper tinasõdur?
.....................................
Oscin hiljaaegu lehe "KesKus". See leht on mu lemmikleht peale ML. Kahju, et see nii õhuke on % harva ilmub.

kodumaa käru peal

Eemaldun valguse kiirusel civilisacioonist. See tähendab, et inimesed, kes mulle qnagi väga armsad & olulised on olnud, astuvad oma eludega edasi, ning meie rajad kaugenevad yxteisest. See tundub olevat paratamatu, sest igayhel on oma kohustused, vajadused ning huvid, mille vahele on aasta aastalt yha raskem kiiluda arusaamist endast erinevast. Ning mina ei suuda pikalt-laialt rääkida oma armsatest asjadest & tegemistest, q on teada, et teisel pole võimalusi, huvi v mõlemat. Ning pärast tassikest teed saabub vaiqs. Helisevad sõnad, qid sulle öeldaxe ridade vahel: Sa ei sobi siia. Sinu asjad ei huvita meid.
......................................
Siinpool civilisaciooni serva toimub aga algeliste meetoditega kodumaa kaunistamine. Ma yritan käepäraste vahenditega, st käru ning labidaga 1) saada paremax inimesex, 2) käia hästi v vähemalt väärteomenetlust mitte esile qcuvalt ymber oma ligimestega ning 3) teha silmale talutavax oma ymbruskond. Selle viimase asja kohta peab ytlema: q seda suucid meie esivanemad, siis suudame ka meie. Qid aastate jooxul on selgex saanud asjaolu, et meie maja oma ajaloo ning olukorra juures vajax suvalise lappimise asemel asjatundlikq renoveerimist, siis olengi hakanud poiste haltuurategemise kombesse karmimalt suhtuma. Olgu kas täisrenoveerimine v säästev säilitamine, aga huupi ning suvalistest materjalidest konstruxioonide lappimist v pindade tekitamist ei või olla. Aga see on kahjux teistele inimestele arusaamatu - ikka mix te kipsiga yle ei pane, mix te seda v teist ei tee. Aga vaat sellepärast, et nt lubimördist asja ei või cemendiga yle valada. Ega puitu suvalise plokiga vaheldumisi paigata. Ega aastaid põõsas vedelnud lauajuppidega siseruumi teha. Jne jne jne jne.
Yhesõnaga, harin ennast muinsusesemete teemal ning tänan jumalaid, et ei kiirustanud kõike plaadiga yle panema, ning et abikaas ei tunne maja vastu erilist huvi - vana puit siiski ON ilus & tänapäevasest hoopis erinev töövõtete valik & ehitusqltuur ON märkamist & säilitamist väärt.
Midagi mu häädele sõpradele kyyniqtele: ansambel Kulo on teinud laulu "Ahvid ehitasid maja". Sellega tervitan kõiki, kes usinasti tegucesid Veneecias San Marco katedraali taastamisel, neid, kes leiutasid betoonikäru, ning annan teada, et siiski armastan hr Fiskarsi.

miljon värvi

Vrdl Tartuga (või mistahes muu, aga kindlasti rohkelt sademeid nautiva kohaga) on siinkandi ilm väga, väga kaunis, pilvitu, soe. Täna aga on taevas hallikas, ilmselt qskil sajab paduvihma. Tere, päike, pean aga mina ytlema.
Elus, väega aeg. Sellest tuleb võtta iga hetk, igast päevaajast peab osa saama, sest elu on ainus elu mõte. Meie, inimesed, oskame kyll ka talvel oma eluruume valgustada, suve meenutusex tuua tuppa lõunamaa asukaid, aga taeva valgus on ainus ning jäljendamatu & sellest ilma jäämine mistahes põhjusel on ugrile qrb ning kahecusväärne. Välja tahan, iga hinna eest välja.
................................
Õhh. No ei suuda kirjutada. Mistahes meeldivad v hingelõikavad asjad kaotavad oma tähcuse, q pilgu tõstan. Elus, lopsakalt haljendav maastik täidab kogu mu olemuse, vallutab meeled & suunab mõtted Elule. Ning ma ei juurdle, ei piinle abstraxetes mõtetes, elu inetuses v tegemata tööde pikas nimekirjas, vaid olen. Nagu puu, nagu kivi.