Praegu virdab mu keha erinevatel tajumisastmetel vägagi põnevaid tundeid. Haiglassetuleqpaanikast sain juba jagu - piinarikas autosõit oli õnnex lyhike, ning tohutus Maarjamõisa Tervisetehases ringi exeldes varjutas põnevus valu. Registratuuris kinniste luukide taga arvutis toxivate või telefoniga asjatavate tädide peale ärritumine vaheldus iroonilise sisemise muigega, q õicva välimusega taadid, vägevad singisöömise-vacad yle haiglavormi qmmumas, tervisetemplist välja varjulist suicetamisekohta ocima läxid.
Istusin & ootasin oma sissekirjutamist. Pikalt. Mööda promeneerisid inimesed. Ilusad inimesed, ilusad vanad naised (mis siis et kõverad & haiged), ilusad noored inimesed (mis siis et mõni väga pax või kõhn, kehvasti riides, ratastoolis või muidu silmnähtavalt haige), ilusad vanamehed (mis siis et dressis vm imeliqs kostyymis), imeilusad arstitudengid.
Ning lõpmatu hämmastus selle yle, q peenelt & kallilt inimesed riides käivad. Huvitav, kas hästi ning uute esemetega rõivastumine on linnainimese yx väheseid lõbusid ning tähcamaid eduqse & sociaalsuse tunnuseid? Aga vaimsed huvid, sisemised väärtused, erilised hobid? Ma põrnicesin oma viximata, aga see-eest päris nahast saapaid ning lubasin endale, et hakkan ka inimesex. Q... ma jälle terve olen.
....................................
Siit-sealt saadud infijupikeste põhjal järeldasin, et tänapäeva diski prolapsi raviv operacioon on väikese haavaga ning kergesti paranev. Ammustest aegadest pärinevad jutud, qs keegi käis ka seljaopil & oli mitu nädalat voodis ning ylejäänud elu ei võinud enamust töid teha, on loodetavalt vaid aastakymnete taguse mediciini taseme näitaja, mitte minugi pika põdemise tylikas & töövõimetux tegev jätk. Q pärast loetud tunde võib juba ise keerata & tõusta, järgmine päev käia, nagu õde ytles.
Pea on vatti täis.
Vana maailm jäi haigla uxe taha maha. Muidugi ma mõtlen pereliikmete peale, qidas kõige väixem ilma minuta, abikaasi hoole all (sai teisi ikka harjutatud ka) hakkama saab & qidas suuremad elumuutust yle elavad. Ma olen sisuliselt aasta olnud pooletoobine ning pool aastat tõbine, 3 nädalat lamav haige, valude & halva iseloomuga ning ilmselt läheb veel mõnigi nädal, enne q normaalne igapäev taastub.
Aga inimene on paindlik aparaat. Elan mina oma haiguse yle, elavad ka teised. Neil on 1 eelis - mitte miski ei valuta!
Jah, tänapäeval on lõikuslaual käimine pea sama nagu juuksuril käimine, lohutasin ennast mina kui kahtlevalt vaatasin käe ümber kinnitatud triipkoodi....
ReplyDeleteEdu sulle ja head ärkamist uue vanana.
Rahulikku, aga kindlat paranemist!
ReplyDeleteHead paranemist!
ReplyDeleteMaarjamõis on ikkagi kogu Lõuna-Eestit, mingis mõttes isegi kogu eestit teenindav meditsiinikompleks. Arvan, et vähemalt pooled seal ringisebivad kodanikud on maainimesed, kes on Linna Arstile tuleku puhul endale uued ja ilusad Linnaskäimise-Riided selga pannud.
ReplyDeleteAga see pole tähtis. Kuigi peale oppi võib tõusta ja järgmine päev käia, loodan ma, et arst keelab sul vähemalt järgmise kuu lõpuni lume rookimise, puude tassimise, kivide tõstmise, metsa langetamise ning müüriladumise ära. Jääbki rohkem aega oma garderoobi täiendada ; P
Hoian pöialt!
ReplyDeleteHead paranemist! Ole tubli!
ReplyDelete