Hoiatusex tytarde emadele

Tänu pr Kudzu suurepärasele pakqmisele osaleda qnstiteraapias sain teada, et olen enda jaox nähtamatu. St mu sisemine, mitte välja paistev maailm pole siiani suutnud mulle anda mitte mingit etteqjutust oma väljanägemise kohta (nagu raamatus "Ärka Famagustas", qs varandusekyttidest tegelased satuvad kohta, qs nende etteqjutused täituvad, qid nad jäävad tänu etteqjutuste pooliqsele sinna lõxu), seega on mul enamasti ylikerge taluda oma väljanägemise olulisi puudusi- ideaalpilte on selliseid-milliseid, qid need ei tekita mingit äratundmist. Need on NEED TEISED, ning mina olen see nähtamatu. Seega ei ole probleemi, q ma kannan väga suvalisi riideid, lonkan tugevalt ning olen valude (&mitte ainult) pärast oma näo armilisex kyynistanud. Ma tean, et see on inetu, aga see ju pole mina. Mul pole titast peale olnud keha. Jah, on kyll miski, mis tunneb valu &m aistinguid, ning mille abil saab igasugu vaimukosutavaid asju teha, qid ma ei tunneta, et sellel on vorm - figuur, soeng, stiil. Mina olen mu eluase, exootilised elajad, pere kooshoidmine, lapsed, huvid, mõtted. Justnimelt - mõtted.
Bad hair day.
Kyll ma olen vaimne.
Qna välimust qjundavad ning parandavad vahendid olid mulle pea 16. eluaastani tundmatud (ärme nimetame riietumisex & enese eest hoolicemisex neid väga juhuslikke humanitaarabi kalce & yxiqid kasutatud kosmeetiqme, mis minu kätte keska ajal internaadis elades sattusid) ning ma ei osanudki neid tahta, siis on mu mõttemaailmas see mustriosa täiesti puudu. Mind jätavad nt kosmeetiqmipoed & ilusalongid täiesti kylmax.
Mu lapsepõlvel on 1 eripära: kasvasin yles koduaresti tingimustes. Yxik majapidamine, naabritex vanainimesed, ning ema on sociaalfoobik, kes kardab kõiki & kõike, ning kelle tytar peab samasugune oma tahteta hea laps olema. Muide, erinevalt Solist ei õpetanud ema mulle majapidamistöid, qna ta ei oska suhelda. Ma pidin vait olema & ootama, qni ta käsib mul midagi teha, & töövõtete korrexuse ning ajalise korralduse yle ta ei arutlenud iial. Q ma söandasin midagi omamoodi teha (sest raamatus oli nii) või veidi vaielda, tabas mind kileda kisa laviin ning teema oli igavesex ammendatud. Qna mind oli isa titast peale igal põhjusel & iga pisikese lapse omaalgatuse eest pexnud, siis ma ei qjutanud ette, et ma võixin ka ise midagi tahta & mõelda. minu asi oli olla vait, oodata käske, ning hästi õppida. Selga pandav kraam pidi sobima töötegemisex, muu jaox polnud raha raisata (v.a. koolivorm).
Venna lapsepõlv oli oluliselt teiscugune, aga qna meid kasvatati erinevaid funxioone täitma, siis ma ei tea siiani, qi rahul ta asjaga on. Me pole qigi lähedased ka, kahjux.
Minu väljapääsux olid raamatud. Muidugi ma ei saanud aru, et midagi on valesti. Et laps ei tohix kogu oma aja kodus toas kinni istuda, q just peete kitqma ei kästa, & tal peax olema oma tahe, ta peax saama eakaaslastega suhelda ning mängida, omada mõnda ilusat asjakest, rääkimata emocionaalsest heaolust. Mina sain selle rõõmu raamatute lugemisest. Mulle meeldisid yle kõige muinasjutud. Imeasjad, tyypilised syzheed, õnneliqd lõpud. Ning ma jälestasin sydamest nn päris elu sarnaseid raamatuid - nende lapstegelased tundusid nii mööda, vastiqd, õelad, rumalad, syndmused olid võlcid & ebaloogilised &ne. Pärast muinasjutte, nii 9-10-aastasena, avastasin sõjaraamatud, neis oli möllu, hoogu ning verd & vägivalda, mis minus äratas armsa äratundmise, see tõmbas ligi & lohutas oma väärakal moel, - et temal on veel valusam!
Qskil minu 10-11-aastase ajal kadus isa teise maakonda, pex lõppes, vana ei terroriseerinud meid enam eriti ning mu närvikava asus mõnevõrra põnevamaid maailmu ocima. Avastasin ulme & kriminaalriomaanid - mis need muud on q suurte inimeste muinasjutud. Ka encyklopeediad olid mõnusad, qigi tegevust oli neis vähevõitu. Peab ytlema, et minu kätte ei sattunud iial yhtegi armastusromaani, kosmeetikaõpiqt või muidu suhteid puudutavat kirjandust - raamatukoguhoidja ei pakqnud lapsele armastusromaani ju, ning mul oli juba oma maice. Nn romaane ei loe ma siiani, see-eest armastan käsiraamatuid ning hääd vana kooli kriminaaljuttu, samuti naudin keerukamaid arutlusi.
Ma ei räägi oma õudsetest avastustest keskkooli ajal, q tuli välja, et vaixest olemisest & sõnaqlmisest yxi ei piisa, et eluga toime tulla. Et inimestel on väga erinevaid osqsi vaja, mis mul täiesti puudusid. Ma olin hämmastunud ning shokis, mis kestis head aastad, ka veel Tartu-ajal. Siis sain qnstikasse, selckonda, qs oli igasuguseid häid inimesi koos. Siis algas elluärkamine.
Noh, arvata võib, et ma olin siis juba päris haige.
Rõõmustab, et see igayhes peituv mässaja-geen siiski minus veel elus on. Ma tänan Kõigeandjat, et suudan juba ise mõelda, qigi ei talu keerukamate asjade korraldamise piina. Tohutu rõõm on suuta tunda, et sulle läheb midagi korda, et sa oled elus & suudad oma elu ise paremax muuta! Qi ka sul pole päris paljusid asju & sa oled katkne, suudad sa oma tahtega liivast linnuse teha.
Qid ma pole enam 19 ega 25. Teatud ressursid on ocas & nyyd tuleb piirduda senisaavutatu vormishoidmisega. Tuleb pingutada, et omaenda haavadest yle olla & oma vanemate patte mitte lastele kätte maxta, sest uus põlvkond on paremat väärt. Me võlgneme neile kõik.
(Käesolev mõlgutlus on täispikqses kirjas kinnises plogis. Siin on jälgitavuse huvides osa lõike eemaldatud.)