kogumata teosed

Vaja on teha 1 asi.
Teemaplogid 1 parooli all avanema panna, ma tegin qnagi osad erinevate paroolidega. mix ma neid kokq ei taipa panna???
lollll.
nyyd olex vaja mõned kindad, sokid, suuuursall & veel mõned qdumid-õmmelmid pääwiqsse panna, netisse nipeldada.
vahepeal oli mul oma tööde, mistahes sorti, liiki, värvi, ainesest loomingu vastu tuim yxkõixus. tegin valmis, panin kappi. et, q jalad ei kanna, siis pole neid ka qskile näitama minna, niisiis kappi. aga mix mitte interkappi!
kõik panevad, eriti Isetegijad.net, minu asjad on kaa vaadamiskõlbliqd, puhas qnst, ugri värk & särisev pauer.
mina aint virisen, et siit paha, sealt valutab & mis mul täna kõik haige oli. rohkem kinnast!
ning peax rohkem poliitilist luulet kirjutama.
syrreaalse-poeezia-oxase-sofit tegema. nimelt pole härrased Truud qhugi kadunud. nende tegemisi kirjeldataxe eufemismidega, qid see mesikäpast-soest-haaviqemandast-qrikaelakesest-eluperemehekesest rääkimine on libe mentaalne lõx, mis lõpeb alati pättide õigustamisega ning ohvrist qrjategija tegemisega. Ning sellesse langevad isegi õiguse valvajad & korra kaicjad.

öö

Mu viimased aastad on olnud täis sagimist & meie kodu on muutunud aina rahvarohkemax. See nädal on erandlik - haiglas seljalõiqsel yxikpalatis oled nagu kloostris, siin pole viha ega armastust, pole vara ega vaesust, on vaid su oma mõtted & sisemised qrivaimud.
Minu omad pääsesid täna välja. Q tavaliselt kannan hoiaqt "kõik on nii äge, huvitav, ma tahan seda-&-seda teha", siis siin ei vaja seda ka ma ise. Võtangi korrax Suure Iseenda maski eest.
Muidugi soovixin endale väixema võla- & puudustekoormaga Iseennast. Sest q viimane pasaplekk pestud saab, siis pole sa ikkagi puhas - jääb mälestus määritud majast.

Hoiatusex tytarde emadele

Tänu pr Kudzu suurepärasele pakqmisele osaleda qnstiteraapias sain teada, et olen enda jaox nähtamatu. St mu sisemine, mitte välja paistev maailm pole siiani suutnud mulle anda mitte mingit etteqjutust oma väljanägemise kohta (nagu raamatus "Ärka Famagustas", qs varandusekyttidest tegelased satuvad kohta, qs nende etteqjutused täituvad, qid nad jäävad tänu etteqjutuste pooliqsele sinna lõxu), seega on mul enamasti ylikerge taluda oma väljanägemise olulisi puudusi- ideaalpilte on selliseid-milliseid, qid need ei tekita mingit äratundmist. Need on NEED TEISED, ning mina olen see nähtamatu. Seega ei ole probleemi, q ma kannan väga suvalisi riideid, lonkan tugevalt ning olen valude (&mitte ainult) pärast oma näo armilisex kyynistanud. Ma tean, et see on inetu, aga see ju pole mina. Mul pole titast peale olnud keha. Jah, on kyll miski, mis tunneb valu &m aistinguid, ning mille abil saab igasugu vaimukosutavaid asju teha, qid ma ei tunneta, et sellel on vorm - figuur, soeng, stiil. Mina olen mu eluase, exootilised elajad, pere kooshoidmine, lapsed, huvid, mõtted. Justnimelt - mõtted.
Bad hair day.
Kyll ma olen vaimne.
Qna välimust qjundavad ning parandavad vahendid olid mulle pea 16. eluaastani tundmatud (ärme nimetame riietumisex & enese eest hoolicemisex neid väga juhuslikke humanitaarabi kalce & yxiqid kasutatud kosmeetiqme, mis minu kätte keska ajal internaadis elades sattusid) ning ma ei osanudki neid tahta, siis on mu mõttemaailmas see mustriosa täiesti puudu. Mind jätavad nt kosmeetiqmipoed & ilusalongid täiesti kylmax.
Mu lapsepõlvel on 1 eripära: kasvasin yles koduaresti tingimustes. Yxik majapidamine, naabritex vanainimesed, ning ema on sociaalfoobik, kes kardab kõiki & kõike, ning kelle tytar peab samasugune oma tahteta hea laps olema. Muide, erinevalt Solist ei õpetanud ema mulle majapidamistöid, qna ta ei oska suhelda. Ma pidin vait olema & ootama, qni ta käsib mul midagi teha, & töövõtete korrexuse ning ajalise korralduse yle ta ei arutlenud iial. Q ma söandasin midagi omamoodi teha (sest raamatus oli nii) või veidi vaielda, tabas mind kileda kisa laviin ning teema oli igavesex ammendatud. Qna mind oli isa titast peale igal põhjusel & iga pisikese lapse omaalgatuse eest pexnud, siis ma ei qjutanud ette, et ma võixin ka ise midagi tahta & mõelda. minu asi oli olla vait, oodata käske, ning hästi õppida. Selga pandav kraam pidi sobima töötegemisex, muu jaox polnud raha raisata (v.a. koolivorm).
Venna lapsepõlv oli oluliselt teiscugune, aga qna meid kasvatati erinevaid funxioone täitma, siis ma ei tea siiani, qi rahul ta asjaga on. Me pole qigi lähedased ka, kahjux.
Minu väljapääsux olid raamatud. Muidugi ma ei saanud aru, et midagi on valesti. Et laps ei tohix kogu oma aja kodus toas kinni istuda, q just peete kitqma ei kästa, & tal peax olema oma tahe, ta peax saama eakaaslastega suhelda ning mängida, omada mõnda ilusat asjakest, rääkimata emocionaalsest heaolust. Mina sain selle rõõmu raamatute lugemisest. Mulle meeldisid yle kõige muinasjutud. Imeasjad, tyypilised syzheed, õnneliqd lõpud. Ning ma jälestasin sydamest nn päris elu sarnaseid raamatuid - nende lapstegelased tundusid nii mööda, vastiqd, õelad, rumalad, syndmused olid võlcid & ebaloogilised &ne. Pärast muinasjutte, nii 9-10-aastasena, avastasin sõjaraamatud, neis oli möllu, hoogu ning verd & vägivalda, mis minus äratas armsa äratundmise, see tõmbas ligi & lohutas oma väärakal moel, - et temal on veel valusam!
Qskil minu 10-11-aastase ajal kadus isa teise maakonda, pex lõppes, vana ei terroriseerinud meid enam eriti ning mu närvikava asus mõnevõrra põnevamaid maailmu ocima. Avastasin ulme & kriminaalriomaanid - mis need muud on q suurte inimeste muinasjutud. Ka encyklopeediad olid mõnusad, qigi tegevust oli neis vähevõitu. Peab ytlema, et minu kätte ei sattunud iial yhtegi armastusromaani, kosmeetikaõpiqt või muidu suhteid puudutavat kirjandust - raamatukoguhoidja ei pakqnud lapsele armastusromaani ju, ning mul oli juba oma maice. Nn romaane ei loe ma siiani, see-eest armastan käsiraamatuid ning hääd vana kooli kriminaaljuttu, samuti naudin keerukamaid arutlusi.
Ma ei räägi oma õudsetest avastustest keskkooli ajal, q tuli välja, et vaixest olemisest & sõnaqlmisest yxi ei piisa, et eluga toime tulla. Et inimestel on väga erinevaid osqsi vaja, mis mul täiesti puudusid. Ma olin hämmastunud ning shokis, mis kestis head aastad, ka veel Tartu-ajal. Siis sain qnstikasse, selckonda, qs oli igasuguseid häid inimesi koos. Siis algas elluärkamine.
Noh, arvata võib, et ma olin siis juba päris haige.
Rõõmustab, et see igayhes peituv mässaja-geen siiski minus veel elus on. Ma tänan Kõigeandjat, et suudan juba ise mõelda, qigi ei talu keerukamate asjade korraldamise piina. Tohutu rõõm on suuta tunda, et sulle läheb midagi korda, et sa oled elus & suudad oma elu ise paremax muuta! Qi ka sul pole päris paljusid asju & sa oled katkne, suudad sa oma tahtega liivast linnuse teha.
Qid ma pole enam 19 ega 25. Teatud ressursid on ocas & nyyd tuleb piirduda senisaavutatu vormishoidmisega. Tuleb pingutada, et omaenda haavadest yle olla & oma vanemate patte mitte lastele kätte maxta, sest uus põlvkond on paremat väärt. Me võlgneme neile kõik.
(Käesolev mõlgutlus on täispikqses kirjas kinnises plogis. Siin on jälgitavuse huvides osa lõike eemaldatud.)

silmad

Ma vihkan eilaseid asju.
Nende hulka qlub kindlasti yliaeglane netiyhendus. Siin (neurokirurgia palatites) on wifi olematu & kasutuskõlbmatu, n-pulk ka miskipärast venitab qmmi. Nii et sel ajal, q mõne pildiocingu vastused laevad, jõuan ma mitu ringi suurt kinnast qduda.
Oo! Kindaqdumine, armas, mõtlik ning matemaatiline mõnu. Qna mul ei ole kaasas yhtegi mustrilehte, siis kasutan omaenda mälestusi kihnulaadsetest ruudumustritest, sest netis leiduvad näidised on pildi järgi liiga keerulised järgi teha.
Miskipärast tekib minus aeg-ajalt vastik ärritus, väljapääsmatu viha. Mul on siis tunne, nagu olexid käed kleepuva s:taga koos, see pilt tuleb silmi sulgedes imeselge & elutruuna ette. Ka täna pures see mind yxjagu aega, põhjusex ikka teiste inimeste lollus, laisqs, hoolimatus vms. Qna halvad tunded on amorfsed, kindaqdumine aga vägagi matemaatiline, st korrastet mõttetegevust nõudev töö, siis olen pärast mõningast kindatööd jälle maailmaga suht rahul.
...............................................
Ma ei tahax siin ilusas valges toas, kondicioneerit õhus & valuvaigistite mõnususes hakata omaenda syngeid kogemusi & vastiqid isiqomadusi arutama. Piisab sellest, q ma ise tean, q ebameeldiv see kõik on, ning et lõpuni ennast taolisest kraamist puhtax pesta ei ole võimalik. Jah, ma olen tegelnud aastaid enesesisendustega ning täna suudan naeratades tugevat valu & usqumatuid lollusi taluda, qid yhe vastu ei saa - meelelaad, synge, pideva ahistustunde ning tagakiusamise all kannatav päkapikk istub & ootab. Ma suucin endale kasvatada helge, maailma vastu huvi tundva, armastust vajava & pakqva ning inimeste sekka sooviva poole, qid praegu tundub, et ma ei kanna seda välja, et ma olen vale inimene vales kohas, teen asju valesti ning peaxin hoopis kiiresti lõpetama & lahqma, enne q asjad tõsiselt vussi lähevad.
Mul ei ole qskil hea olla.
Selle vastu on ainult 1 rohi: tegucemine. Võta kätte labidas, arvuti, pesumasin, kitarr, & elule tekib mõte, värv & sisu. Tee midagi, & su maailm on saanud paremax, astunud sammu kaugemale valusast mõttetusest. Aga niisama olla, tunda mõnu lõõgastusest, nautida iseenda olemasolu... no ei tööta. Ma ei naudi lõpuni oma võimeid ega olemasolu. Tunnen, et olen selle eest võlgu, et tegeliqlt ma pole neid väärt ning pean maailmale peale maxma selle eest, et tohin tema hyvesid kasutada.
Selle taustal on väga raske ennast toppida looduse poolt kaasa antud ilusatesse rollidesse. Yhest kyljest peaxin ma oma olemasolu õigustama & pidevalt elu arveid maxma, teisest kyljest peaxin ma looduse poolt kaasa antut kasutama & olema kaunis, haritud ning särav naine, yhiskonda edasiviiv & qltuurikandev vaimuinimene. Oh, q hästi see viimane kõlab, paraq saavad teised selle rolliga palju paremini ning anderikkamalt hakkama.
Minu eluylesanne olex ilmselt omaenda puudustest suuta yle olla & anda teistele, eriti lastele kõike seda, mida nad suudavad vastu võtta. Teha neist endaga hakkama saavad, targad, hoolivad, iseseisvad, loomingulised inimesed. Supikeetmine ning mutrikeeramine on pealispind. Sugu ei tohi kedagi määratleda ega ahistada, vaid kaunistagu inimest.
Arvake, kes meie peres lastele biotoopidest ning lennumasinate ajaloost räägib? Seesama, kes õpetab voodit tegema. Ei ole paremat q näha, et lapsed saavad sinust aru, õpivad, kasvavad mõtlevatex inimestex. Oi, qidas ma kardan, et oma hädadega keeran midagi tuxi.

Jahu haiglavoodis

Praegu virdab mu keha erinevatel tajumisastmetel vägagi põnevaid tundeid. Haiglassetuleqpaanikast sain juba jagu - piinarikas autosõit oli õnnex lyhike, ning tohutus Maarjamõisa Tervisetehases ringi exeldes varjutas põnevus valu. Registratuuris kinniste luukide taga arvutis toxivate või telefoniga asjatavate tädide peale ärritumine vaheldus iroonilise sisemise muigega, q õicva välimusega taadid, vägevad singisöömise-vacad yle haiglavormi qmmumas, tervisetemplist välja varjulist suicetamisekohta ocima läxid.
Istusin & ootasin oma sissekirjutamist. Pikalt. Mööda promeneerisid inimesed. Ilusad inimesed, ilusad vanad naised (mis siis et kõverad & haiged), ilusad noored inimesed (mis siis et mõni väga pax või kõhn, kehvasti riides, ratastoolis või muidu silmnähtavalt haige), ilusad vanamehed (mis siis et dressis vm imeliqs kostyymis), imeilusad arstitudengid.
Ning lõpmatu hämmastus selle yle, q peenelt & kallilt inimesed riides käivad. Huvitav, kas hästi ning uute esemetega rõivastumine on linnainimese yx väheseid lõbusid ning tähcamaid eduqse & sociaalsuse tunnuseid? Aga vaimsed huvid, sisemised väärtused, erilised hobid? Ma põrnicesin oma viximata, aga see-eest päris nahast saapaid ning lubasin endale, et hakkan ka inimesex. Q... ma jälle terve olen.
....................................
Siit-sealt saadud infijupikeste põhjal järeldasin, et tänapäeva diski prolapsi raviv operacioon on väikese haavaga ning kergesti paranev. Ammustest aegadest pärinevad jutud, qs keegi käis ka seljaopil & oli mitu nädalat voodis ning ylejäänud elu ei võinud enamust töid teha, on loodetavalt vaid aastakymnete taguse mediciini taseme näitaja, mitte minugi pika põdemise tylikas & töövõimetux tegev jätk. Q pärast loetud tunde võib juba ise keerata & tõusta, järgmine päev käia, nagu õde ytles.
Pea on vatti täis.
Vana maailm jäi haigla uxe taha maha. Muidugi ma mõtlen pereliikmete peale, qidas kõige väixem ilma minuta, abikaasi hoole all (sai teisi ikka harjutatud ka) hakkama saab & qidas suuremad elumuutust yle elavad. Ma olen sisuliselt aasta olnud pooletoobine ning pool aastat tõbine, 3 nädalat lamav haige, valude & halva iseloomuga ning ilmselt läheb veel mõnigi nädal, enne q normaalne igapäev taastub.
Aga inimene on paindlik aparaat. Elan mina oma haiguse yle, elavad ka teised. Neil on 1 eelis - mitte miski ei valuta!

Teadmatuse Akadeemia

Qidas tekitada inimeses funxionaalset nägemist? Qidas panna ta loominguliselt & teotahteliselt nägema ebakorrexes oleqs asju, millest ta seniste tavade järgi kindlameelselt yle & mööda astub?
Mis võix olla inimese veendumuste alusex, kes väikeste laste &t abitute yhiskonnaliikmete kohta väljendab arvamust, et saagu need ise hakkama, tema põhimõtteliselt ei tegele selliste asjadega.
Qidas vestelda inimesega, kes sulle iial sisulist vastust ei anna, see-eest pöörab põhitähelepanu vestluse kerge & meeldiva tooni hoidmisele? Qidas läheneda olukorras, qs mistahes probleemi või hädakese yle arutlemine sildistataxe tema ryndamisex, kiusamisex, ning et mida siis tema jälle peab tegema???
Qidas teha koostööd inimesega, kes nädalate, qde kaupa ei reageeri mitte qidagi su mistahes ettepaneqtele?
Qidas paluda abi inimeselt, kes kriisisituacioonis paanikas pea kaotab ning hakkab ebapädevalt käituma?
Terve palett põnevaid filosoofilisi probleeme.
Kõik võixki olla tore väljaqce ning eluylesanne, qid selline nähtus on asunud kahjustama mu elu, tervist, peret, vara & muid huve. Nyyd peab välja mõtlema, qidas ning mis vahenditest maailma asist kylge kõbima hakata. Ai, peavalukest.

vanad ja vihased

Ma olen Jumalad, Maa- ning Taevaemandad & Isandad millegagi väga ära pahandanud.
Yleeile käis mul kiirabi, sain diklofenakisysti.
Eile lohistas abikaas mind perearstile, jutu alustusex sain diklokasysti.
Siis veeretati mind (pärast 2 tundi perearsti kabinetis vedelemist ning haigetranspordi ootamist) EMOsse, mh tehti CTO ja uuriti kokq 7 tundi (uurimisest suurema osa moodustas lamamine ning ootamine, qnas hõivat personal jõuab ka minuga tegelda). Õhtul tehti tramadoolisysti ning saadeti koju, saatekirjaga täna hommiql neurokirurgi manu.
Täna hommik algas haruldase ning põneva oxendamiselamusega. Siis lohistas abikaas mu neurokirurgile. Mitukymmend piinarikast meetrit haigemajade vahet komberdada ja viimane ots autost koduse madracini roomates 4veolisena, et teada saada: tuleb lõiqs.
Tuleb, tuleb. Võimlemine, positiivsed mõtted ning sooja vee joomine ei aidanud, vana sportlane vajab sportliqmaid raviviise.
Ärge arvake, et see pole valus. lihcalt tavalised valuvaigistid enam ei mõju, gaasijalg ei tööta ning põieandurid pole nii erxad q ette nähtud. Rohtude najal rõõmsa kepslemise aeg sai täis.
Mul on pere harjunud sellega, et Keegi hoiab elamise korras, osutab pedagoogi- ning logistilist teenust. See Keegi läx uuest aastast haiguslehele & meil on kodus sea pesa, hullu maja ning tondi loss. orhideede jumal, avita!

toores & jõhker

Jälle on käes hetk, qs kogu eelnev elu, OK, selle olulist, viimatielatud osa kajastav doqment nimega eelmise aasta kalender lendab pliidi alla.
Ei hakka mina arutlema, millex eelmise aasta sitt hea oli, et qpalju Minu Tehtud head asjad aitasid 1000-aastase rahuriigi tekkele kaasa, või qidas halvad & muidu kahjuliqd asjad qstutasid mu meeletut karmakrediiti (möhh?). Tyhja sellest, et ma möödunud aastal jälle peaaegu midagi esimest korda ei teinud, välja arvat leivakypsetamise kacetused - neid ei kavace ma andunult kordama asuda. Oli, mis oli, ning tuleb, mis tuleb. Kes lykkab, selle käes on labidas.
Qna mul oli järjekorcelt probleeme kardaaniristi & parema tagumise poolteljega, siis aastavahetuse koduvälised pidustused jäid ära. Siinkohal tervitan Padjaklubi palavalt ning vabandan, et oma eriliste võimete & imeliste talentidega Teid rõõmustama ei jõudnud! Andke mulle andex, aga aastaid jäisetuule käes ning okastraataedade vahel exelnud inimloom soovis oma elu, tervise, pere, vara & muude huvide kaicex kinnituisanud, jäätunud, vedelate & vajuvate servadega maakonnateede ning ebapiisava kerekõrgusega autoga mitte uudseid matkakogemusi hankima minna.
Selle asemel võis kodus jõllitada nääritelekat, õgida nääripizzat, juua nääriviina, vahtida nääriilustikq, teha näärikeppi, kytta nääriahje, lämiseda nääriniisama ning tunda mõnu ettearvatavast & igavast elust.
Sajab. Pidustused jätqvad!
..................................
PS. Paqn hyvale lugejale hingekosutusex Villu Tamme loodud luuletuse nii a-st 1993.
J.M.K.E - Gringode kultuur

Meil on nüüd uudne eetika
Läänestumistaktika
Me maale saabumas on gringode kultuur
Lipsudega kaabakad
Uut kultuuri kannavad
Nad ammu süümepiinadest
On vabanend valuuta eest
Mu vabariik on petnud mind
Mu vabariigil puudub hind
Ei leidu vabariigis meest
Keda ära osta ei saaks kilo vase eest
(Sest kõik mehed olla sooviksid proua Silvesed)
Kui Peugeot on perse all
Ja hambaid põletab Pall Mall
Siis arvab eesti kamalõug
Et ta on mingi lääne tõug
Oh kuulge ärigeeniused
Te vales suunas teete tööd
Te äri pole kaubandus
Te kätes hukkub majandus
Me tõusikud on tõpra tõust
Neil veidi vajaka jääb jõust
Et jõuda kord Euroopasse
Ja gringodele järele
(Ma tean Ameerikas on hea
Ka Eestist Ameerika kujundama peab)
Ja kui on veidi ärimeelt
Ja veidi vigast ingliskeelt
Siis saabub unistustemaa
Psuedoameerika
Laps ema rinnast Pepsit joob
Ja vanaema stretshe koob
Kui taskusse jäänd viimne kroon
End jalgupidi üles poon
Ja nooreneb me kodumaa
Kui vanad nälga kõngevad
Ja mehistub me ühiskond
Kui lapsed ära kärvand on
Oh rõõmu ja õnnistust suurt
Saabund me maale on gringode kultuur!
Oh kaitse jumal me juhmi valitsust
Ja kaitse me õnnist rahvast
Vaimust vaest