press und paanika

Mul on mitmeid muresid.
Nägin unes ennet, enne täitus qhjaga - nyyd selg keeldub lepingut täitmast, valu on silmipimestav, q yritan ennast yles ajada & midagi teha.
Tööd ootavad järjekorras, igasugu sodi vedeleb maas ning soovib, et Mina ta väärikamalt exponeerixin. Soovisin jälle arstile minna, aga...
Mees väidab, et ta ei saa mind qidagi aidata. nt auto saan enda kasutusse niimoodi, et hommiql sõidame koos linna, siis ma saan koju tagasi sõita, sest 2 tundi haigena ning väikelapsega qskil parklas passida on kole, ning siis päeva sees oma pereasju ajada. irw. Tegeliqlt ma niimoodi edasi-tagasi sõita & terve päev igasugu kohtades käia enam ei suuda, sest mitu tundi ennast valude kiuste autorooli toppida on talumatu, & ta teab seda.
Teab ka muid asju, aga keeldub neid tunnistamast, sest siis peax ise liigutama hakkama.
Tegeliqlt on meil 2 autut, teine neist ikka veel katki. pere huvides olex seda teist vägagi vaja, aga ma ei suuda seda kellelegi selgex teha.
Masendav asociaalielu & maailma yhendusniitide järjestiqne katkemine.
Ma ei taha.
Need tunduvad nii lõpliqd olevat.
Omaette partei moodustavad naabrid, kes tegelevad jätqva kiusukampaaniaga. Valefaktidel põhineva laimu levitamine, ylbicemine, täiesti võõraste inimeste laimu abil tigedax ässitamine, teatud inimeste meelelahutus und qltuur. ning inimesed, kes teisele on qrja teinud või muidu ylekohtuselt või ärakasutavalt käitunud, ei tunnista oma tegude väärust. Hoopis asuvad rynnaqle oma väärkäitumise ning vägivallal põhinevate väärõiguste kaicex. Viisakad argumendid karjutaxe maha, sinu väiteid ei qla keegi. tyypiline.
mitmel tasemel, erinevates räiguse astmetes.
Mu omas kodus hakkab paanika & tõrjumine, q ma räägin, et oma rahvast, eriti lapsi on vaja kaicta. lihcam on osa kahjusid ära hoida, q pärast laipu lugeda. Et me ei tohi taolist vägivallacemist vaixelt toimuda lasta, see muutub muidu yha räigemax. - Aga ära sitta puutu, kannata ära, räägi-räägi-räägi-räägi... Ning seda ytlevad täiskasvanud mehed! Kardavad sõimlevaid tädikesi ning hullu juttu ajavaid inimesi, kellel olex vaja iseendale sygavaid ning suuri etteheiteid teha, mitte võõraid inimesi omaenda lollustes syydistada!
ma ei taha selliste kogemuste tõttu kedagi usaldada.
Nii et viisakas jutt, inimlik suhtumine, osavõtlikqs lähevad lihcalt tyhja. Minult võetaxe & võetaxe lõpmatult viisaqs- & teenekrediiti, aga vastu ei anta muhvigi.
Haige.
Olen kindel, et tänane post põhjustab kohutavat solvumist, sest meil on ju kõik nii hästi! ma peaxin võtma mitte 2x ylempiiri-annuse, vaid 3- või 4x annuse valuvaigisteid & asuma magamistuba edasi tegema. Mina ju tahan remonti, kaupa ning peret vedada, qltuuri & majandust...
Aga see kõik sitavedu ei saa päriselt juhtuda, ma isegi ei suuda seda päriselt usqda. see peab olema mingi jura, hobuse unenägu.
Detaile ei kirjelda, see on liiga ebamugav ning meenutab mõnd jälki kroonilist haigust. Kopp, paak & sahk.
Nyyd proovin orhideesid piserdama minna & varsti koolist tulevatele lastele alma materit e toitvat ema mängida. Mingigi rõõm inimene olemisest peab jääma.
Varem olin usin aiandusfriik. Nyyd hakkan nupsakaid vähendama, proovin laiali jagada. Mul on paha, et sel suvel aed nii hooletusse jäi. Muru on aga lihtne & lollikindel ning puud saavad ise hakkama. Ma ei tee endale illusioone - rõõmsalt tuhandete taimepõõsaste vahel roomavat aednikq minust enam ei saa, pea 2 viimast suve näitasid seda. hea, q paarkymmendki rohit saavad...
Raisk.
Oi, raisk.

sõel

keegi ylitark inimene ytles qskil, et probleemidega tegelemisex 1 hea võimalus on neid eirata.
keegi teine arvas, et ka põgenemine on täiesti hea lahendus.
noja siis veel on igasugu revolucionäärid, kes soovivad barrikaadidele tormata, sytitavaid kõnesid pidada ning aluspesu raginal vaenlase vastu võidelda.
Mitmes toredas plogis ning muus meedias jahutaxe hetkel enne Kõikihaaravat & Kõikesummutavat Jõulukampaaniat koolivägivalla teemadel. Ma ei saa aru, mix sellest nii hetkiti rääkida. Probleem alaealiste, elik seaduse mõttes lindpriide, elik täiskasvanute eest suuresti varjatud kollektiive moodustavate väikeste inimestega on olemas ju aasta ringi.
Siin ongi asja võti. Qidas saavad kollektiive, gruppe, yhiskondi &ne moodustada inimesehakatised, kes pole kodunt head, tugevat, turvalist, samas teistele ohutu enesekehtestamise paketti kaasa saanud? Selliseid lapsi on paraq enamik, kes ei ole ning kes peavad ennast painutama agressiivsemate ning talitsematute grupiliikmete tahte alla. Alalõpmata kodunt ära või muidu ebaadeqaaces seisundis täiskasvanutega koos ning praeguses yhiskonnas piiramatu neti- või tv möllufilmide keskkonnas kasvanud lapsed on omandanud kõike muud q sociaalse suhtlemise. Ning meie, Suured, oleme väga & väga lollid, q arvame, et hoopis teises märgisysteemis kasvanud väikesed saavad aru, mis me neile räägime & on võimelised meiega kompromisse & koostööd tegema.
Sittagi.
Mõtlen siinkohal oma naabrite peale. See on selckond, qs nii 16- q ka 66-aastased inimesed on yhtmoodi suhtlemisvõimetud, passiivsed, samas äärmiselt enesekesxed & kriitikatalumatud. Meel läheb pahax, q mõtlen, et peagi yhiskond sellistest inimestest koosnebki, & sellised saavad olema need, kes peaxid olema avatud, õpihimulised, positiivsed, aktiivsed & maailmaparandamishimulised.
Oma aastatepikqse kacetamise tulemusena tean, et avatud, jne jne inimesed ei kasva niisama maa seest välja nagu lumikellukesed või kevadised hirvevasikad. Q ma tahan häid inimesi, siis pean nad ise kasvatama, ning oma hädad, mugavuse & tahan-tahan-asjad tahaplaanile sättima. Sest 30 aasta pärast pole sellex enam võimalust. Ma olen lapsevanem just praegu, ning aja qlgu tuleb vägagi silmas pidada.
Q mu abikaas seda samuti meeles peax.
Ning veel paljud inimesed. Eriti veel väga paljud, q ocustada rate, emmessenni, erinevate linnakaupside ning maabussiootepaviljonide taga toimuvat. Mul on valus omaenda puussepaneqte pärast, ning ma soovin, et nii olex ka teistel. Valesid tegusid ei tohi varjata ega eirata ega teiste syyx ajada, nendega saab tegelda vaid igayx ise. muidu jääbki praegune "klass enne & pärast"-jutt vaid järjekordsex sociaalsex soojapuhurix.

võrk

Hea on vahetevahel lugeda, q ise e saa kogeda, siis kasvõi lugeda sellest, qidas kellegi ema, isa, vanavanemad, õelapsed, onutytremees, naabrinaise vennanaine & töökaaslase abikaasa olid toredad inimesed & tegid mingi aja jooxul palju häid asju. Ma ei suuda vaadata intriige, alatust ning eriliiki vägivallast qbisevaid filme, lugeda vastavat laadi raamatuid ega jälgida tahtliqlt valu täis pikitud elusid. See kõik tundub nii rumal - kas me sellist elu endale soovimegi? Mix me aina taastoodame teatud mudeleid, saame haiget ning siis ohime magusat valu kaevates?
Selle asemel, et endas peidus olev Hea Inimene ketist valla lasta. Olla valimatult hea, loominguline, positiivne ning avatud. Teha midagi pikax ajax kestma jäävat. Saada hingeliselt veel paremax, q ka ebasoodsad olud või halvad elutingimused sind negatiivsete tunnete või sundkäitumist tekitavate olukordadega yle kylvasid.
Ma tahangi heax inimesex saada. Seepärast valin välja ning naudingi just ilusaid & häid lugusid, positiivsete syvahoovustega qnsti &ms selgelt teraapilist värki, millest ei jää järele vastiqt mälestust ning kriipivat rahulolematust karjuva ylekohtu pärast. Ma olen lapsest saati ylivastiqte sundmõtetega võidelnud ning kaldunud selgelt põhjuseta, abstraxesse syytundesse uppuma. Oi raisk, qidas põhjuseta hirm & syy võivad inimese neelata, sellest väljapääsemisex qlub kogu su elujõud ning tihti jäädki abitult hingevalusse vingerdama.
Ei mingit vingerdamist. Sellest ajast, q ma sain tulemuslikq depressiooniravi (AD-dega, qna psyhholoogiga mulisemine &m eneseabikõssamõssa oli tagajärjetu), sain teada, et on võimalik ka teistmoodi elada q ainult pidevalt karjuva hinge ning krampi tõmbuva sisikonnaga. Et maailmas on olemas Head ing Ilusad Asjad, ning peale kõigi sõna qlamise & vaixelt istumise on olemas ka Minu Oma Rõõm & Vajadused.
Ning et qskil on olemas inimesed, kelle jaox see ongi loomulik seisund. Et soovitaxe õppida kogu elu, teha lähedastele head ning pyyda paremat, q see käesolev rokakauss, irw.
Paraq kõike ei õpi raamatust. Õppimax seda, mida ma ei saanud lapsena kodust, on qlunud yxjagu aega ning valesid/ebaoctarbekaid lahendusi, aga osa ilmselt jääbki omandamata. Samuti tunnen, et teised teavad & tunnevad midagi, mille suhtes olen pime nagu pime.
Q ma ei suuda joosta, siis tunnen roomamisestki rõõmu. Ärge halvustage mind, q te ise pole olnud jalutud.

oo, palju konhvlikde

Muidugi on inimesed pahad & lollid.
Ma pean silmas yldist, abstraxet "inimesi", mitte neid, kellega ma igapäev ning muul ajal kokq puutun. Need pärisinimesed on harit, sõbraliqd, intelligenced ning koostöövõimelised, või vähemalt JOKK. Nad suudavad iseseisvalt mõelda ning võtta vastu ocuseid, mis, q need ka kasu ei too, siis vähemalt kedagi ei kahjusta, või on JOKK.
Tänane post peab mh silmas pr Morgie plogikannet Tervishoiumuuseumis yleval olnud pr ly lestbergi (antagu andex, ma ei saa trykkida suurt l-tähte), suurepärase, staazhika ning andeka fotograafi näitust. Seda kommiti raevukalt, halvustavalt ning äärmiselt suure sisendusjõuga. Qsjuures paljudes kommides jäi kõlama seisukoht, et praegune yhiskond on väga naistekeskne, ergo - naistele yhiskonnas sõnaõiguse andmine oli väga vale. Et naised on midagi loomupäraselt paha, alaväärtuslikq, maicetut, ebainimlikq, seega - hävitamisväärset.
Ma ei imesta sellise intonaciooni yle, sest olematu tundeqltuuri ning puuduliq hariTUsega inimesel on kombex alati ning igas asjas kedagi syydistada.
Paraq on tegu jälle qnstliq eelistetaotlemisega, mida kohtab hoolimata tänapäevasest näilisest haritusest ning etendusliqst demokraatiast jälle & jälle.
Ma pole enam plikake, synnikodus viljeldud madala haridusega kolhoosnike madalast suhtlemisqltuurist välja kasvanuna, yle elanud 90-te sexrevoluciooni, nõukaaja tabutamisest yle tervistkahjustava kõiketalumise qni praeguse feiksallivuseni, pean ikkagi panema diagnoosi, & see ei rõõmusta mind. Meil on tõelise humaanse sallivuseni nii mõnigi hea kilomeeter astuda ning praegune on vaid miraazh. Me võimleme ikka veel postpatriarhaadis, qs fyysiliselt nõrgematel yhiskonnaliikmetel on nyyd kyll tugevamatega sarnased kohustused, õigused aga paraq valiqlised ning probleemselt kättesaadavad ning takistatud mitmete stigmadega.
Sest mida muud saab öelda asjaolu kohta, et ma võin käia kyll valimas, ma võin isegi autoga sõita ning oma firma asutada, aga 2 aasta eest juhtunu korral pr Proqratuuri uurija pidas mu mitu elu päästnud kriisikäitumist vägagi ebasyndsax ning väljendas korduvalt seisukohta, et mees peab olema ocustaja, pere tugevam pool, ning et mix ma ikkagi oma elu eest välja astusin (head naised ju nii ei tee), mix mu abikaasa mind kõva käega ei valice, jne. jne. Seda tunnistavad ka mitmete teiste ametiasutuste esindajate varjatult esitatavad seisukohad, et naine ei saa ikka olla perekonna pea & asjade ocustaja, &ne. &ne. Et tema probleemid on ta oma syy. Ning naise vastu toime pandud qritegu ei olegi nagu midagi erilist, seevastu meest rynnanud isik perab saama kõigi seaduslike vahenditega karistatud.
.................................
Minu isiqt, peret, vara & muid huve reaalselt lõhqnud isiqtega ei juhtunudki midagi.
Ma sain eelmine nädal kätte Proqratuuri teate, et minu avalduse alusel, bla-bla, on lõpetatud ning kohut ei tule.
Tegeliqlt ei olnud minu avalduse alusel isegi mitte mingit uurimist.
Ainus isik, kelle suhtes rakendati mh tõkendeid, olin ma ise.
Asja uuriti lähtudes pätjalt käitunud isiq valefaktidest koosnenud avaldusest, milles mina olin ryndaja jms. Hiljem sellesama feikavalduse menetlemistoimingutest lähtutigi, & leiti, et pole midagi uurida, ei ocida lisatõendeid ega midagi.
..................................
Muidugi vestlesin enne proqröriga. Vestlusest koorus, et ilma tugeva esindajata pole mul antud istungist midagi loota, sest syydistatavale määrab riik kaicja, aga kannatanu peab ise hakkama saama. Antud asjas oli minu vastu 7 või 8 isiqt.
Ma ei ole võimeline kogu oma koduste &m toimingute juures seda koormat võtma, et organiseerin oma raha eest korraliq kaice & nõuan kohtuistungit, q vaja, siis täiendavat uurimist. See saax olema minu 1meheshõu, sest mu abikaas on selgelt väljendanud oma tahte & huvi puudumist selle asja, nagu paljude muudegi asjadega tegelda. Persse, ma siis ka ei viici.
Huvitav ikkagi, kellele oli kasulik asi kohe algul pekki pista, ning mix minu avaldus lihcalt kadus? Ning mix suhtutaxe siiani minusse q mingite huvide segajasse? lihcalt selle eest, et ma elan oma kodus, ning ei luba oma vara, pereliikmeid või mitut sorti elutähcaid vajadusi qritarvitada, veel enam - omataxe rõõmuga ning levitataxe teadliqlt valeinfi, mille valsqst ei vaevuta ise kontrollima, sest valeinf on kasuliqm?
Kas ma võin sellist kohtlemist loota edaspidigi?
Ma ei imesta, et meie inimkaubicejad ning muud vägivaldsete tegude autorid nii leebet kohtlemist leiavad. Alati on neid, kes soovivad tugevamaga samastuda, Stockholmi syndroom on yhiskonnas levinum q me arvata oskame. Ning oma mistahes probleemides teise inimese syydistamine pole täiskasvanute seaski qskile kadunud. A la "sa panid mulle selle tabureti nimelt jala ette, mis siis et sa õues olid".
Pagan, saame yxkord täiskasvanux.
(((((((((((//////////////))))))))))))))
Ma ei kirjuta nimelt oma lastest, remondist, supikeetmisest, taimedest, peenematest probleemidest vms. Need on toredad igapäevatoimingud, mis tekitavad minus vaixet heaolutunnet või ähmast pahameelt, aga nad kõik piirduvad antud ajahetkega. Eneseteenindus ning pereliikmetele elu õpetamine on nii loomulik asi, et sellest pole vaja kõikehõlmavaid abstraxioone pystitada. Kyll aga aitab keerulisemate, mind yhiskonnas posicioneerivate probleemide sõnastamine neile absraxioonikollidele anda mingi näo, seega mingi lahendusvõimaluse või selle võimatuse, fixeerida või konserveerida. Q kokkamisest, autodest või ehitusest kirjutavad miljonid teised inimesed, nii et nende mõtted & teod qcuvad minus esile rõõmsat äratundmist, siis minu probleemid on raudselt ning ainult mulle omased & mul on hea meel, et ma võin neid, loomuliqlt mõningase sordiiniga just avaliqs ruumis kirjeldada.
Ma EI pea & ei TAHA probleeme olematux vaikima, iga hinna eest teistele meeldima. Ka siis, q mu elutähcaid huve & vajadusi on kõvasti riivatud. Mitte kõigile ei jätq synnist saati turvalist, hoolicetud ning hella kodu, toredaid abivalmeid inimesi igalepoole ning tagatipux nunnutamissoovi tekitavat välimist olemist. Mina, Kaaren, olen trehvanud oluliselt teiscuguste pakqmistega paketti, aga praeguse seadusandlusega on mulle samasugused inimõigused, -kohustused ning õigus täita kohustusi ette nähtud q Kristina Heinmecale, Akiro Kurosawale & Albert Schweizerile. Ärgu keegi proovigugi seda vaidlustada.