mälutud mälu

Hommiql vara, nii pool 5, ajas väike laps mu yles. Tavaline asi - syya, tekki, turvat. Nyyd vahin seinal kasvavaid päikesetriipe & reanimeerin & sorteerin oma mälu ladestusi (Pilt veebr lõpust 2011, II laps suuremas lastetoas, kirjutuslaual on remondi eest varjule toodu triipika & troopika).
Jann pole mul I laps. Ometi on teiste laste titaiga meelest kadunud. Ex seegi on looduse trikk, mis instinktidesse & meelelistesse kogemustesse puutub - civiliseeritud & mõistusega nauditavat asja suudad sa hiljem meenutada ning kogemusi võrrelda, qid mis puutub puhtalt keha poolt ette võetavasse, kas siis tõelise nälja qstutamisse, sugu tegemisse, kohutava hirmu kätte sattumisse vms - terav tunne on alati ainulaadne & uus, qstutades kõik eelneva. Mõnikord nii terav, et inimene jääbki selle sisse, muu maailma jaox suletux.
Olen kaceliselt kindlax teinud, et oman vähemalt talutavat mõistust. See tähendab, et erinevad elu syndmused saavad läbi mõeldud ning konspekteeritud. Lihcalt elust läbi libisemise ees on analyysitud elul 1 eelis - pikemas perspektiivis muuhulgas paremad valiqd & elujärje paranemine, qid 1 hind - kogemuste koorem. Olen palju nämmutanud asjast, et elu jooxul koguneb inimesele selga elatud elu koorem nii fyysilises (lylisamba- &m liigeste probleemid aastakymnetel tehtud töö rasqsest) q ka vaimne. Inimene ei saa täieliqlt unustada elu jooxul kogetut, head kogemused võivad kyll korrax rõõmustada & aidata õhtut kaunistada, qid halb kogemus on ylim - see paneb ellujäämisinstinktid tööle, teeb meele teravax, qid väsitab & sulgeb meeled palju muu tarbex. Inimese mõistus allub keha teadetele - q keha tunneb, et oht on ligi, vaenlane seljataga, siis mõistuse jaox muud elamused tuhmuvad. Iga teise inimese poolt tehtud liigutus tundub olevat rynnak, lähedane & pereliige soovib sulle kindlasti halba v niisama kiusata, kogu maailm on täis vandenõusid & sinu vere järele nuuskijaid. Sa käid, selg kyyrus, iga mahapudenev ese või teise inimese pöördumine ehmatab sul sydame qrq & karvad turri, sa vallandad enesekaicex sõimuvalingu ning pyyad ennast näidata kogukama & tugevamana q tegeliqlt oled.
Kas tõesti enamus inimesi elabki pidevas ohuseisundis? Titapõlvest saati, q omaenda vanemad tekitavad pidevalt hirmu, syy- & hyljatustunnet, kogu pubeka-aja ebakindluse & paanika, qni täiskasvanuni välja, kes omakorda lapsepõlves kogetud pidevat eiramist, tõrjumist, kiusamist nö tagasi pyyab teha & nyyd ise tugevam pool olla. Ning teise inimese qlamisex & mõistmisex tegeliqlt jõudu & tahtmist pole - omaenda qrivaimud sunnivad kõiki, kellest jõud yle käib, alla suruma.
Qidas tunneb ennast minu pere? Q ma ise olen saavutanud pärast kõiki hirmu- & häda-aastaid teatud usalduse teatud nähtuste & inimeste vastu, siis qidas ma suudan ikkagi oma lähedaste jaox turvaline olla? Kas minu qrivaimud on algainetex tagasi lahtunud või märaceb mõni ikka veel?