mees peab õppima nagu hull!

Tammsaare, nii segasex taadix q ma teda peangi (no andke andex, mis ajast ta kyll kõik oma tellised valmis kirjutas? kuidas ta keskenduda suutis, kes teda toitis-kattis? kuidas ta oma aja tingimustes suutis kõik need teooriad valmis ehitada, kui isegi 21. sajandil on tavaline inimene hoolimata kõrgemast alghariduse standardist ikka loll nagu amööb?), on oma Tões & Õiguses öelnud siiski mitu kaunist asja. Andrese kohusetunne, Krõõda ocatu lojaalsus, Hundipalu Tiidu eneseuhqs ja teiste tegelaste kiixud on tegeliqlt väga armsad.
Eriti imeline on härra Maurus.
Kahjux ei mäleta ma enam detaile, kuna antud rmt lugesin viimati pea 20 a tagasi. Kuid niipalju, q alles on, viitavad ilmselt hr Mauruse ööpäevaringsele soovile arendada oma valdustes olevat ettevõtet (Tulge öösel või päeval, Maurus võtab alati raha vastu...) ning eluaegset õpihuvi & uudishimu (Mees peab õppima nagu hull - st mitte vaid meessoost isik, aga tänapäeva kontextis igayx, kes võtab osa yhiskondliqst elust, 19. saj valguses nimetati naistex, lastex v vanadex kõiki, kes koduseinte vahel elasid & väljas tööl v õppimas ei käinud, a praegu on inimeste jaotamine suguelundite vm välise alusel mõnevõrra taandunud) - yhesõnaga, pidev enesetäiendamine & qstumatu huvi elu vastu.
Q ma käisin põhikoolis, tuli õppida, sest oli vaja. Koolis käidi, sest vanemad käskisid. Koduseid ylesandeid tegin nii vähe, q võimalik, sest vanemad & nende tige, hoolimatu & jõhker käskimispoliitika oli teadmiste omandamisele jätnud samasuguse piceri - see on vastik, vägivaldne jne. Tahan puhata & mängida! Noh, minul oli muu elu asemel raamatumaailm, aga praegu mõtlen, et just arutlemise, mõttekäiqde & vastastiqse väitlemise, kas siis oponeeriva v toetava maailm on mul puudu.
Teen teravat vahet osqstel, mida õppisin lapsena, ning neil, mida ise õppisin. Qnstika vanematel qrsustel, pealt 20-sena, q õppisin õppimisest rõõmu tundma. Mõnu uute teadmiste abil oma sisemaailma parandamisest & uute konstruxioonide ehitamisest.
Q nii 20-23sena oli mu maailm teletupsude halja aasa moodi, siis praegu on see päris mitmekesine maastik - mõnigi hoone, kõrghaljastus, maaparandus, no mõned yxiqd vaenlased ka põõsastes, a pilt on mitmekesisem & keerukam.
Tore on, a ma pole siiski rahul. Ma annan endale aru, et teised, kes said suhtlevate inimeste keskel yles kasvada, omasid paljusid osqsi lapsest saati, millest mul isegi praegu etteqjutust pole ning ei saagi olema. Ma tean, mis need on, qid qna ajus puudub muster, ei saa ma neid endale iial kasvatada, nii, nagu värvipime ei saa ennast koolitada teatud toone nägema.
A inimene on paindlik loom. Q 1 elund hävib, suudavad teised seda mõnevõrra taastada.
Pluss vastutustunne, aja- & isiqtaju ning häbi, mis teatud olukordades tööle hakkavad ning sunnivad välja selgitama, mis see senitundmatu asi on siis, mis valesti on.
Mu elu on pimedas koperdamine & piixude järgi kacetamine. Ma olen sociaalselt pime.
A hiljuti avastatud õpihimu on see terav kõrv, mis avitab kõveratel & auklikel teedel koperdada. Iga piix, häältelaviin, jutukatke on kasulik, ma jätan selle endale igavesex meelde ning panen lahtrisse.
Qrat, kyll see raiskab aega. Justq inimesel, kes 36-selt peab hakkama uuesti käima ning pystiliiqmise eripärasid õppima. Ma loodan, et elu liiga lyhikesex ei jää, et oma uutest osqstest rõõmu tunda.