Tuesday, April 5, 2011

pehmed asjad


Mulle meeldib, q särk on pehme mõnus & mõjub mu seljas nähtamatult. Muidugi võix ta kergelt lõhnata, see hoiab mul meeles, et mul on siiski ka keha, mille eest tuleb hoolt kanda & mida vahepeal kaunistada nagu igat muud asja siin maailmas.
Kes, qs, pagan, ning mille qradi pärast mõeldi välja riiete pressimine & triikimine? OK, ma saan aru, et õmblemise processis on see vajalik, et kangatykid korrexelt kokq saax panna. Aga seljariie? Kogu euroopa oficiaalne mood, ylikonnad, jakid-vestid-särgid eeldavad triigitust. ka lipsud ning rätid. Chanelist me ei räägi, tema qdumkostyymid töötavale naisele väärivad omaette austusavaldust, aga PRESSITUD räcepariided ning triiksärgid... q teiscugune olex Vana Maailma riietusemaailm, q polex triikimiskohustust!
Täna sadas meil I kevadvihm. Lume alt sulab välja igasugu jõledaid, roostes, haisvaid, segamini pillutud ning muidu vihkamisväärsid objekte, mida mu pere eelmisel aastal hoolega kollexioneeris & millest ma jõudsin ära koristada aint osa. Sel aastal ma enam nii ligimestarmastav ning kõikeandestav pole - kes pildus sodi laiali, las sobrab ise poris, ning karpraua, klaasi & puidu koht EI OLE kuluheina & muda sees, vaid qivas kohas katuse all. Ma tahan, et maja ymbricex muru, mida ka niita saab, ning et trimmeripea ei kriixu v lattniiduki hambad ei ragise pidevalt traadipundarde, vanade autojuhtmepusade vm sita ocas, mis nagu iseenesest tekib igale poole. Ma tahan suvalises kohas muru pääl lamada, mängida, lapsi jalutada, midaiganes. Ning katkiste asjade hunniqd toovad õnnetust, halvad asjad tõmbavad ligi teisi halbu asju. Pealeselle on see lihcalt kole. Ning naabrid kasutavad mu mehe laialipillutud sitta minu halvustamisex, ka see pole väga tore.
Mõtisklen oma bussi teemadel. Me ei saa yle ega ymber asjaolust, et qna meil pole siin kohapeal meca ega isiklikq raua- & ehitussegutehast, siis tuleb kõik qskilt kohale tuua. 1 teatav asjamees ei taha koduasjade peale eriti mõeldagi, aga see ei muuda olematux vajadust maja pesuruumi, uute lagede-seinte-põrandate jm jaox tonnide ning kantmeetrite kaupa materjali kohale sõidutada. Asjamees ei mõtle sellele, et sõiduautosse ei saa toppida rohkem q 1,5 meetrist ning mitte eriti laia asja ning kaalu ei või ka eriti anda. Aga nii mõnus on mitte mõelda...
Nyyd on käes tõehetk, et iga asi maxab. Mis aga maxab, on vaja ette planeerida. Panen vastuväiteid qlamata (aga õlut! aga praeliha!) eriarvele tuludeklari raha ning korjan juurde, et tõelisest rauast ning reaalset kandejõudu omav massin jälle käima saada & sel aastal veel mitme asja jaox materjalid ära tuua. Ma ei pea kahecema "lastega maanaise jaox liiga suure & uhke auto, lastega maanaine sõidab tavaliselt 20 aastat vana audi 80-ga ju" ostmist, sest tegu pole nö esindusmasinaga, vaid levinud mudeli ning mõõdukate hooldusqludega mahtuniversaaliga, mis oma nime ka õigustab (vrdl päris kaubabussidega, mida isikliqx tarbimisex pidada tõesti kallis on), eelkõige tugeva tööloomaga, millega vajadusel kogu pere sõitma mahub, rääkimata tuleviqs ehk oma ettevõtte tegemisest - & paraq siis jälle ilma oma transpordita ei saa. Praegune käigusolev universaalkerega ford, millega mees linnas tööl käib & ma väixemat majakraami toon, ei ole enam peresõidukix qigi mugav, sest teatavasti on sõiduautode tagaistmed kyllaltki kicad, 2,5 inimese jaox, aga meil peab mahutama 4 pluss väh 2 turvaistet lastele - kas pole liig.
Kysimus pole isegi selles, et raha pole, kohe yldse ei ole. Q jätqb iga päev suice & 2L õlut osta, siis järeliqlt on raha kõvasti yle. Samas, q majas IKKA VEEL on katuse harjaplekid & mitu muud aastaid targutatud, aga kohe unustatud asjad puudu, vundament karjub parandamise järele jne. Ma leian, et yhiskonna poolt loodud õrna, hella, järeleandliq, alati andestava ning teeniva naise qvand on järeleproovitult läbinisti vale & soodustab yhiskonna ressursside, sh laste halba kohtlemist & vilecuses hoidmist. Meie pere & kogu inimkond vajab konkreecet, ettemõtlevat ning mõnevõrra järeleandmatut naiseqvandit, kes Mehe Lõhna peale arust ära ei lähe, vaid hooliceb ise selle eest, et perel olex, qs magada, pesta ning qidas väärikalt yhiskonnas osaleda. Ka siis, q peab ytlema karmi sõna & teisele vägisi kellu pihq pistma. Ilusad tyhjad jutud ei maxa midagi, aga oi q palju nende nimel välja kannatataxe.
Eile oscin endale kalcukast ilusad rohelised qmmiqd, ilusa rohelisekirju suveteki ning pärast ilusa roheliste õitega (allahinnat) Andre flamingolille. Lumi on sulanud, suured teod ootavad. Õunapuude remont, sh lõikamine & vahatamine, sest sel aastal ei jäänud yxki õunapuu jänestest närimata. Mu mitme aasta töö vajab suures osas ocast alustamist.
Õue mängima! Õhk on värskelt pestud & ootab meid lendama!

10 comments:

  1. Loodan, et see kevad ja sellele järgnev tuleb Sinule ja perele murranguline, kantud selle sama postituse energiast ja positiivsusest.

    ReplyDelete
  2. Hea, et mul pole sinu mured! Katuse harjaplekid ja karpraud... uuh! Remont ei meeldi mulle kohe üldse!
    Varakevad ongi selline aastaaeg, kus kogu talve praht koos lumikellukestega lume alt nina välja pistab. Igal pool on nagu prügimägi.
    Meie majaümbrust koristan ka ainult mina, ehkki prügi loobib maha terve majatäis mehi.
    Aga meeldivamat tööd kui sooja kevadpäikese käes õue-aeda koristada ei saagi olla. Hea meelega teen seda ise.
    Mehed, need astuvad ette siis, kui keldris puruneb sitatoru või on vaja midagi rasket ja haisvat tassida.

    ReplyDelete
  3. Meil tassib raskeid & haisvaid asju mina.
    Ning 3-st autost järele jäänud lammutussodi, seda on palju. Ning huupi maha pillutud & porised ehitusmaterjalid, sh mitusada tuhaplokki & tonnide kaupa muud kraami.
    Kedagi teist need asjad lihcalt ei huvita. On ka selliseid inimesi, kes on võimelised sydamerahuga sopa sees elama.

    ReplyDelete
  4. Meil tassitakse ka ainult minu käsu peale : ) . Ja päris tihti tassitakse mitte prügikasti vaid nt. kuuri tagasi või siis kuhugi nuka taha. Sest iga asja, ka kõige haisvamat, võib ju kunagi vaja minna.

    ReplyDelete
  5. Võibolla ei ole mõtet mitusada tuhaplokki ümber tõsta? Kui nad juba ühes kohas on, äkki oleks lihtsam neile mingi present peale tõmmata või varikatus?
    Imelik küll, aga sodi, praht ja segadus tekivad nagu iseenesest ja nii kergesti. Miks kord ei võiks samamoodi tekkida? Väidetavalt püüdleb ju kõik siin maailmas harmoonia poole?

    ReplyDelete
  6. tglt mitte harmoonia, vaid entroopia.

    ReplyDelete
  7. Ma just üleeile vaatasin, last lasteaeda viies, et raudteeäärsel alal tegutsevad kaks suurt ja tursket meest mõõduka rahuga... prahikorjamisega. Spetsiaalsete pikavarreliste tangidega korjasid nad lume alt välja sulanud ja loodusesse mitte sulada tahtvat prahti kokku ja asetasid prügikottidesse, ilma kummardumata, raskeid asju tõstmata, suurt vaeva nägemata.
    Esimene mõte oli, et miks nii kerget tööd naised ei tee? Teine mõte oli, et hea, et mehi avalikus ruumis lihttööl näeb. Kolmas mõte oli hoopis, et tegu on ilmselt töötutega, kes töötukassa poolt odavale ajutisele tööle suunatud, ja et milline küll on vastav töö naistele - hooldushaiglas vanurite hooldamine või? See töö, mida mehed mingil juhul ei tee, ehkki tegelikult oleks sinna just suurt jõudu vaja...

    Sellised vastakad mõtted.
    Kokkuvõtvalt on prahti korjavad helkurvestlased siiski silmale meeldivam vaatepilt kui reisisaatjad bussides.

    ReplyDelete
  8. Aga kas kolmest autost järgi jäänud lammutussodile ei saa mitte emexit järgi tellida? Vanametallikokkuostjaid?

    ReplyDelete
  9. Minu isa vedas aastaid ehitusmaterjali sapaka katusel kohale, kogu keldri ja teisekorruse juurdeehituse jaoks
    kus midagi vahetati aknaid või seinu või radiaatoreid oli isa platsis, korjas kõlblikud materjalid välja
    nüüd on see majake, mis ta ehitas hoole ja armastusega on kellegi ahnuse ja meie nõmeda pärismisseaduse pärast üksi ja lagunemas
    aga Sa oled tubli '
    jõudu Sulle

    ReplyDelete
  10. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete