Hea on vahetevahel lugeda, q ise e saa kogeda, siis kasvõi lugeda sellest, qidas kellegi ema, isa, vanavanemad, õelapsed, onutytremees, naabrinaise vennanaine & töökaaslase abikaasa olid toredad inimesed & tegid mingi aja jooxul palju häid asju. Ma ei suuda vaadata intriige, alatust ning eriliiki vägivallast qbisevaid filme, lugeda vastavat laadi raamatuid ega jälgida tahtliqlt valu täis pikitud elusid. See kõik tundub nii rumal - kas me sellist elu endale soovimegi? Mix me aina taastoodame teatud mudeleid, saame haiget ning siis ohime magusat valu kaevates?
Selle asemel, et endas peidus olev Hea Inimene ketist valla lasta. Olla valimatult hea, loominguline, positiivne ning avatud. Teha midagi pikax ajax kestma jäävat. Saada hingeliselt veel paremax, q ka ebasoodsad olud või halvad elutingimused sind negatiivsete tunnete või sundkäitumist tekitavate olukordadega yle kylvasid.
Ma tahangi heax inimesex saada. Seepärast valin välja ning naudingi just ilusaid & häid lugusid, positiivsete syvahoovustega qnsti &ms selgelt teraapilist värki, millest ei jää järele vastiqt mälestust ning kriipivat rahulolematust karjuva ylekohtu pärast. Ma olen lapsest saati ylivastiqte sundmõtetega võidelnud ning kaldunud selgelt põhjuseta, abstraxesse syytundesse uppuma. Oi raisk, qidas põhjuseta hirm & syy võivad inimese neelata, sellest väljapääsemisex qlub kogu su elujõud ning tihti jäädki abitult hingevalusse vingerdama.
Ei mingit vingerdamist. Sellest ajast, q ma sain tulemuslikq depressiooniravi (AD-dega, qna psyhholoogiga mulisemine &m eneseabikõssamõssa oli tagajärjetu), sain teada, et on võimalik ka teistmoodi elada q ainult pidevalt karjuva hinge ning krampi tõmbuva sisikonnaga. Et maailmas on olemas Head ing Ilusad Asjad, ning peale kõigi sõna qlamise & vaixelt istumise on olemas ka Minu Oma Rõõm & Vajadused.
Ning et qskil on olemas inimesed, kelle jaox see ongi loomulik seisund. Et soovitaxe õppida kogu elu, teha lähedastele head ning pyyda paremat, q see käesolev rokakauss, irw.
Paraq kõike ei õpi raamatust. Õppimax seda, mida ma ei saanud lapsena kodust, on qlunud yxjagu aega ning valesid/ebaoctarbekaid lahendusi, aga osa ilmselt jääbki omandamata. Samuti tunnen, et teised teavad & tunnevad midagi, mille suhtes olen pime nagu pime.
Q ma ei suuda joosta, siis tunnen roomamisestki rõõmu. Ärge halvustage mind, q te ise pole olnud jalutud.
No comments:
Post a Comment