Väikekodanlikku ininat

Hiljaaegu vabanesin ma täiesti kogemata mõnedest oma sõpradest.
Yhega tekkis yletamatu eriarvamus mh selle kohta, et mida ma kõik tegemata olen jätnud (teise prillide läbi). Mõistlik olex ju... vahet pole. Pisemgi eriarvamus v vale liigutus võib vallandada oxi & lehti rabiva tormi, kusjuures sinul ei ole kunagi üigus.
Teisega ei saa me enam iial jutule selle pärast, mida ma kõik teinud olen (teise prillide läbi). Mõistlik olex ju lahket kohtlasevõitu naiskat etendada & Mehe (tegelt aga mistahes meessoost isiku) millist iganes liiki tähelepanust meelitatud olla on ju tore, see on väärt väga suuri järeleandmisi...
Kolmas sõberanna on ilmselt pettunud, et majas on kyll mees, kuid ikka veel ei ole maja, kõrvalhooned & mullatööd valmis. & lapsed ka veel lagastavad... Niimoodi on ju kole, rõve & raske... Mõistlik olex ehk korteri peale mõelda...
Kõigi nende radade vahel kulgeb veel 1 tee, mille vastu keegi tegelikult huvi ei tunne, & see on päris elu. See on habras tasakaal, mis kõigub minu tegemata tööde & veel elusolevate seljaaju harude vahel. See on purre, mille all sygavikus on kodutus, ajalooline ylekohus ning laste soopõhine eelistamine/tõrjumine, aga mille teises otsas, kuhu ma just jõudma hakkasin, on kodunt väljakihutamise hirmuta pere, kus kõigil on omad huvid, oskused & õigus ning võimalus alandusteta (& sugugi mitte pereliikmete poolt) oma asja ajada.
Veel kymps nooremana nutaxin ma palavaid pisaraid, et näe, mind ei mõisteta, kõik teised on neile tähtsamad, & ilusad silmad on olulisemad kui millegi huvitava tegemine, aga praegu on mul täiesti yxkõik. Minu peas on terve maailm, & see on suurem, kui see, mis väljaspool.
Ma võin olla täiesti sõpradeta, aga see-eest ei pea ma taluma, et mind koheldaxe nagu lihakänakat poes. Inimesed on muidugi toredad & huvitavad, oskavad paljusid asju, aga suhtlemisel on mõtet ainult siis, kui see huvi on vastastikune & pikemast suhtlemisest synnib ka muud peale jutu. Kui ma selle nimel peaxin veel lolle hinnanguid, alavääristavat sildistamist & käperdamist taluma, siis kellele see hea & kasulik olex? Aga palun mitte vastata stiilis: me ju kutsusime, me ju teeme. Teatavasti on nt muusika tegemisex vaja elementaarset muusikalist kuulmist, sest niisama jörisemine mind enam ei rahulda - vajan seda pauerit, mis tekib pilli hästi valdava inimesega koos mängides. Mistahes muu yrituse kordaminekux on maru hea, kui pole pidevaid probleeme korralduse osas v nördimust sellepärast, et keegi keeldus kuskil alasti olemast...
Inimesed on yldse mõnikord liiga alandlikud. Ma ei hakka tooma räigeid näiteid topeltmoraalidega yle kyllastunud Tartu Prokuratuuri töötajatest, kes korraldasid mulle tasuvast töökohast ilmajäämise ning Kaitseliidu liikmestaatusest väljalangemise, samasuguseid suhtumisi & nõudmisi mistahes mõttes nõrgemal positsioonil inimestele on kõik kohad täis. Inimesed, kes minu peale on väga-väga kurjad, ei olex seda teps mitte mu meessoost abikaasa peale, tema puhul on igasugused põnevad hobid vägagi teretulnud, samuti on oma pere huvide kaitsmine ju mehe kohus, exole. & see pole mingi luulu, see on paljudest vestlustes poolkogemata välja tulnud yldlevinud suhtumine. Veel olen järeleandmatult kuri inimeste peale, kes teisi pidevalt lollidesse olukordadesse sätivad, kuid leiavad, et neil on sellex täielik õigus, sest Nad on ju suuremad & tugevamad. Vabandama peavad alati nõrgemad, ytles kunagi keegi, keda ma ei pea tundma.
Sõpru saab valida & räuskajad-kuritarvitajad elimineerida, sugulastega on natu keerukam. Mul on siiski olnud enamasti head sõbrad, kellel pole vajadust teisi alandada, vägivallatseda ega manipuleerida, aga elu on teinud oma kurja tööd. Ma pole enam see ullike, kes raasukese tähelepanu nimel teeb kaasa lihtsalt suvalisi või lausa alandavaid asju, kes lubab endale & enda kohta öelda mida iganes, "sest peab kena olema".
Mul on kurb vaadata yhte peret, kus mees on naisega aastaid mänginud. Muidugi on igas peres eriarvamusi, tylisid, teineteisest eemaldumisi, aga kui pere nõrgematega tehaxe järjest egoistlikumaid asju, millele tuju möödudes manipuleeritaxe ka kiire andestus, siis jätkuv leebe andestamine & järeleandmine aina kasvavale manipuleerimisele on jube mitmes mõttes. Mees suhtub täiesti jultunult asjasse nii, et "Minu naine oli sellega nõus, & kõik peavad vait olema".
Öeldaxe, et pole sinu asi, igayhe oma elu, ära torgi, blää-blää.
On kyll minu asi, kui kodus manipuleerimise & karistamatusetundega harjunud mees ka võõrale, sh mulle v mu alaealisele tytrele (rääkimata teistest võõrastest naistest) teeb samasuguseid märkusi, mis on otseselt ahistamisena võetavad (inimese kehasse & suguelusse puutuvad ryndava tooniga "mängulised" kysimused). Sest kodus on kõik lubatud, & naised ikka annavad andex, see on ju nii tore.
Enne seda, kui ma ise ärritusin & juba minusse puutuvas, millega rikkuja keeldus tegelemast, ise silmakirjalikult asja "viisakat" kordaajamist lubades tegelikult aga labaseid valesid & syydistusi pildudes, oli mul võimalus pikka aega, aastaid, õnnex asjast vähe osa saades, aga nö tunnistada seda, kuidas ilmselt yxikud märkused muutusid aja jooxul aina jultunumax & demagoogilisemax, kuni jõudsid korduvalt suuremate tylideni, millest kummalisel kombel järeldusi ei tehtud.
Liiga paljud inimesed on öelnud, et nendega on valesti ymber käidud, või et asi on väga yhele poole viltu. Aga need inimesed on ju "keskealised klimakteeriumis mutid", "kadedad" (millele???), "valetavad", "mis nad ka teavad", "torgivad teise elu" jne jne, olgu vait & ärgu segagu.
..................................................
Kurat, mitte yhtegi naist & last ei tohi lõhkuda, mis siis, et jõud yle käib.
& mix peavad teised inimesed lausete & piltide kaupa tsiteerides eraldi avalduses korrektsust kerjama? & ebasoovitavaid seoseid loovalt lehelt eemaldamist? Mis värk on?
...................................................
Sugulastega on kyll vahest nii, et "Minu Tytre Mees Ehitab Juba 3. Maja, Aga Sinu Lapsed On Kõik Rotid"-juttu aetaxe keset synnipäevalauda... konkreetse jutuajamisega lõppes samuti 1 sõprus, kuna just majaperenaise enda lapsed olid need ilma 3 majata. Enne seda aga oli aastaid viisakat ärakuulamist, kui iniseti miniate-väimeeste, lapselaste, peretuttavate riietuse & teatriskäimise-mittekäimise vm kallal... virina kogus kasvas laviinina, sest kritiseeritav kuulas kenasti kõik ära, ei tahtnud sõbraga tylli minna... kuni otsese isikliku ryndamiseni, millega mõõt kuhjaga yletati. Nyyd on "sõbranna" läind, rahu majas.
Lahendamatuid erimeelsusi on kõige parem & säästvam klaarida neid vältides. Inimene ei saa mulle kallale karata, kui ta on piisavalt kaugel. Kui ma ei pea kellelegi kogu aeg vastikuid järeleandmisi tegema, siis jääb rohkem aega tegelda iseenda remontimise & ylesehitustöödega. Kui ma ei pea pyhenduma oma soo eripärade rõhutamisele & kunstlike eripärade kujundamisele, siis saan seda tõhusamalt tegelda asjadega, mis on olulised & omased kõikides sugudes, vanustes, rahvustes inimestele.
Kõigepealt oleme inimesed, alles seejärel rahvad. Minu elu elanud inimene ei saa teisiti arvata.