Vrdl Tartuga (või mistahes muu, aga kindlasti rohkelt sademeid nautiva kohaga) on siinkandi ilm väga, väga kaunis, pilvitu, soe. Täna aga on taevas hallikas, ilmselt qskil sajab paduvihma. Tere, päike, pean aga mina ytlema.
Elus, väega aeg. Sellest tuleb võtta iga hetk, igast päevaajast peab osa saama, sest elu on ainus elu mõte. Meie, inimesed, oskame kyll ka talvel oma eluruume valgustada, suve meenutusex tuua tuppa lõunamaa asukaid, aga taeva valgus on ainus ning jäljendamatu & sellest ilma jäämine mistahes põhjusel on ugrile qrb ning kahecusväärne. Välja tahan, iga hinna eest välja.
................................
Õhh. No ei suuda kirjutada. Mistahes meeldivad v hingelõikavad asjad kaotavad oma tähcuse, q pilgu tõstan. Elus, lopsakalt haljendav maastik täidab kogu mu olemuse, vallutab meeled & suunab mõtted Elule. Ning ma ei juurdle, ei piinle abstraxetes mõtetes, elu inetuses v tegemata tööde pikas nimekirjas, vaid olen. Nagu puu, nagu kivi.
No comments:
Post a Comment