Ebapraktiline tõbras

Täna ei räägi ma eluohtliqst ylekohtumyrgistusest, mis mind tänahommiql tabas, rääkimata varasematest valetalumatuse-&-kohatuse-vastu-võitlemise-atakkidest, aga sellest, et nagunii kodus vedeldes on meeldiv võimalus peale just meile saabunud ning Maa kombeid & töövõtteid mitte valdavate laste, mööbli, kruvide & sittuvate kassidega tegelemise nt lugeda kiiresti läbi kokqahnicetud raamatuid, teha SUURElt mõtlemise harjutusi ning tegelda oma osqste & võimete arendamisega, mis yhel Inimesel teadagi on äärmiselt mitmekesised.
Mu head sõbrad pole seda õnnex ise näinud, aga tegeliqlt olen ma võimekas syldilaulik. Põhjamaa, Rosalind, Taas sajab valget lund, Tyrgi tubakas, igasugu muud rõemsad laulud ootavad nyyd, et ma neid jälle peagi qldavale tooxin. Nad nihelevad mu sees ning piiluvad aeg-ajalt vileviisikesena välja ka. Kahjux olen ma visuaal-tyyp ning laulusõnad peaxid papre pääl ees olema, niisama kõrva ega käe kaudu nad mulle pähe ei poe. Ning veel 1 qri nõudmine: laulul peab olema 1) vähemalt talutav, SÕNUMIGA poeezia, 1) vähemalt talutav meloodia ning 1) sobima mistahes selckonnale. Vat mix ma ei laula Rukkivälja, Mere pidu ega Valgeid roose, kyll aga Shampanjat või Sinist esmaspäeva.
Mul olex nyyd yht-teist öelda eestilaste q laulu-, tegelt aga mölaraadio- ning odavplaaditymakarahva kohta. Ytlexin sita sõna ka uuema aja laulukirjutajate kohta ning mainixin ära nõukaaegsed geeniused, kes tandemis luuletaja-helilooja olid sageli paaris kahtlase väärtusega tolvaniga. Võtame siukesed geeniused nagu Aarne Oit, Valgre või kes nad olidki - q viis on võimas, siis text on kohatu, mage või lausa piinliqlt nõme. Q aga texti võix isegi suhuvõtta, siis viisijupp on mõttetu monotoonne tatt, kohutav Philip-Glass-Meets-Bela-Bartok-stiilis või veel hullem arusaamatu joga, mida yx aus uusfolkar-syltar hää meelega isegi noodis ei vaatax.
Nii et postuleerin: parim laulutoodang oli meiemaal õndsal nõukaajal, q nn parteitellimusel toimuvate lauluvõistluste jaox tehti tohututes kogustes usqmatult head & ajatut folki, poppi, kantrit, midaiganes. Praegu jätan kõrvale haledad nn rahvaliqd soigumise-laulud a la Yx qningatytar, Seal qs rukkiväli, Meca ääres väike maja või tohutu kohutavate koduigacuslaulude koolkond, sest meie nö varajasem folk ON hale, pisaratkisqv, lombaka & puise poeesiaga, q ka viis on enam-vähem.
Õu, vabandust. 90-te suht kesine laulpornoajastu, massiline kaverdamise & sita lääne musa koppimise ajastu lõppes siiski õnneliqlt, qna sealt jõudsid meieni Jää-äär, Eplik, Tättematvere, Vennaka uued tegemised. Enamus autorilaulu on väga isiklik & ei sobi teise inimese suhu, aga 1 õige autor on õnnex mitmekesine & yldinimlik. Q nn koduigacuslaulik tundub olevat vaese sõnakasutusega, väga väixe haridusega ning halvasti viisipidav kodanik, siis Hea Autor suudab Hea laulu teha tundliqst, piisavalt lihcast, samas jälle piisavalt huvitavast textist, ei pinguta emociooniga yle, ning suudab oma lauluga panna ka minu & sinu hinge kaasa ymisema, helisema, nutma & hõiskama.
Järeliqlt.
Noh, maiced on erinevad, aga - haridus teeb siingi oma töö.
...................................
Nyyd tahaxin välja qlutada seaduse, mille kohaselt massilevisse jõuab ainult muusika, millele on dabroo andnud ERRi või Vabariigi Valicuse Qnstiqaliteedi Tagamise Nõukogu Uue Muusika Komisjon. Sest popjoru a la Svenlõhmus või kes nad kõik olidki, on kõik kohad täis ning see riqb rahva maicet.
No ei saa tavaline inimene aru, mix ei saa kidramees laulda mõnda Best B4, Jyri Homeinjanja, Pus Upi, euroviisu-artistide vm popplaulu. Sorri, aga uuemat eesti tymmi ma ei tea isegi nimede kaudu. Ei huvita.
Tuhnin veidi Minu Musa & Dokkide kaustas ning hakkan printima.
Pee ess. Kas hyval lugejal on veel meeles, qidas 70-tel KÕIK tydruqd (vähemalt minu kandis) pidasid lauliqt, salmiqt vms? Vot seda mälestust ma asungi moodsa tehnika abil reanimeerima. Vanemuine juba istub pahnariiulil & vahib pingsalt, kannel kaisus.